Läinud nädala­va­he­tu­sel toimus Tallinna lahel kahepäe­vane lühira­ja­võist­lus — meie jaoks üks oodatu­maid aga samas keeru­ka­maid formaate, pole ju meist keegi svert­paadi kogemu­sega, vastu­pi­di­selt osadele konkurentidele.

Mõlemal päeval pidi toimuma kuni 4 starti, seda oleks rohkem kui tavali­selt terve kuu jooksul kokku, ehk väga kõva trenn meiesu­guste “stardi­kart­jate” jaoks. Laupäe­val oli meie grupi starti tulnud 8 jahti, kohal pea kõik jahid, puudu ainult Blanca ja Leila, kes alles kai peal enda kiilu ümber ehitab. Natuke tunneme neist juba puudust.

1. start lükati tuule­puu­dusel edasi ja nii pidime ligi tunni­kese lihtsalt aega parajaks tegema. Nagu ikka, on meie kohtu­ni­kud täis üllatusi ja seekord oli esime­seks üllatu­seks stardi­liin, ehk ühtlasi ka finis­hi­liin, mis asus vägagi muuli lähedal ja meis natuke kõhedust tekitas. Start õnnes­tus meil keskpä­ra­selt ja pärast olukorra selgi­ne­mist avasta­sime ennast kohe Tuule­laulu ja Juko järel. Edasine sõit möödus üksjagu ühtla­ses tempos, stardis saadud kaotus püsis suuresti samasu­gune, mingi hetk saime koos tagumise grupiga tünga trajek­toori valikul aga mingil hetkel suutsime jälle trimmi kiirelt paika saada pärast manööv­reid ja kiiru­sega kõigile järgi sõita. Finis­hiks olime Juko kõrvale juba jõudnud, hetke pärast oleksime neist ka arvata­vasti möödu­nud, aga rada sai otsa. Kaota­sime neile umbes 30 senti­meet­riga, olles finis­his kolman­da­tena. Pärast paran­dust aga tõusime neist ettepoole, ehk teisele kohale. Meie jaoks vägagi suure­pä­rane üllatus.

2. sõit: tuul vaikis pea täieli­kult ja eelmise sõidu edust joovas­ta­tuna jäime starti loomu­li­kult hiljaks, nagu tegeli­kult enamus jahte. Veerand miili pärast vaikis aga tuul sootu­maks, nii et mingi hetk oli 10 paadi­pik­kuse raadiu­ses koos 5–6 meie grupi jahti, kõiki­del purjed laper­da­mas ja igaüks eri suunas “sõitmas”. Nagu ikka, osad jahid seisa­vad kiire­mini ja sellest grupist sai minema Tuule­laul. Nemad ja Juko said lõpuks paarsada meetrit eemal mingeid puhan­guid ja olid juba pealt­tuule märgi võtnuna meist uuesti möödu­mas kui meil õnnes­tus ka lõpuks liikuma saada. Kui tuul vaikis, olime teised, aga pärast pool tundi triivi­mist olime viima­sed selles pundis — algas armutu tagaaja­mine. Saime spinnu­otsa lõpuks neile ahtrisse ja siis tegi Toomas roolis midagi täiesti arusaa­ma­tut. “Vahetas käigu alla” ja möödus kolmest jahist täiskäi­gul, kusjuu­res kahest neist isegi alttuule — asi mida kõik õpikud soovi­ta­vad vältida täiega.

Kohtu­ni­kud olid otsus­ta­nud rada lühen­dada, aga mitte meie märgini, vaid suurte jahtide märgini. Raadio teel anti sellest ka teada, aga märgi juures polnud selle kohta märget nagu peaks — 2 esimest jahti ei oma raadiot, seega nemad võtsid meie raja märgi ja läksid lihtsalt viima­sele otsale arvates et finish on alles kaugel. Mingi trikiga olid aga kohtu­ni­kud saanud nende ajad kirja ja kui meie punt sinna jõudis, võeti meil juba aeg korrekt­selt. Keeru­line olukord kohtu­nike jaoks, aga arvame et nad lahen­da­sid selle ikkagi kõigi jaoks kõige õiglasemalt. Finis­his 3. koht, paran­da­tud ajas 4. koht.

Kuigi tuul tõusis järsult kohati kuni 12m/s puhan­gu­teni, siis mille­gi­pä­rast rohkem starte ei antud ja see päev jäigi poolikuks ning kripeldama.

Pühapäe­vane ilmaen­nus­tus lubas mõnusat ühtlast tuult ja seda me ka saime. Ning veel kamaluga ilusat ilma.

3. sõit: start läks jälle keskpä­ra­selt. Rada oli seekord sees sirgelt, vastu­pi­di­selt esimese päeva trolli­bussi liinile. Ideaalne purje­ta­misilm, ühtlane tuul ja mitte väga suuri tuule­kee­ra­misi, ehk kõiki­del võrdsed olud. Suutsime jälle võtta Juko endale sparring­part­ne­riks ja nendega koos käis sõbra­lik duell kuni sõidu lõpuni. Kaota­sime neile lõpus ikka selle klassi­ka­lise paari­kümne meetriga, aga kahjuks nii palju, et ajapa­ran­dus ka ei aidanud, 17 sekun­dit jäi puudu. Finis­his 3. koht, tulemus­tes 3. koht.

4. sõit: stardi­lii­nil toimus nii mõnigi hõise alumis­telt jahti­delt, ja olime isegi paari teise jahi vahel lõksus, mitte just meie lemmi­k­o­lu­kord stardiks. Hetke pärast õnnes­tus vabaks pautida ja sõit võis alata. Kogu fleet püsis koos ja üksjagu palju tehti kontroll­paute. Mingil hetkel paremal halsil sõites jäi meile ette vasakul halsil sõitev Blanca. Tavali­selt oleme sõbra­li­kult sellis­tes olukor­da­des järgi andnud natuke, aga kuna nüüd oli iga sekund mängus ja pidime päris korra­li­kult vallama, siis heiska­sime protes­ti­lipu. Aumees­tena tegid nad loomu­li­kult oma viga tunnis­ta­des ka trahvi­pöör­ded, abi sellest meile aga väga polnud, sest märgiks olid nad suutnud meist jälle ette saada.

Küll aga olgu maini­tud, et trahvi­pöör­deid nad päris määruste kohaselt ikkagi ei soori­ta­nud ;) Loode­ta­vasti nad vähemalt ei pea pikka viha meie suhtes, reeglid on ju kõigile ühised.

Finis­his olime 4. kohal, Blancal endiselt sabas, finis­hee­ri­des 12 sekun­dit hiljem. Pärast paran­dusi jäi meie vahe 11 sekundi peale, küll aga kukkus kohe Blanca ees olnud Juko 3. kohale, tõstes neid teiseks ja meist pikalt taga olnud Viru meie ette, kukuta­des meid viien­daks, ainult 6 sekun­diga. Täielik ebaõnn tulemus­tes aga kindlalt üks huvita­va­maid sõite terve võist­luse ajal.

5. sõit: kõige parem näide, kuidas ei tohiks startida. Sattusime kogu laevas­tiku keskele, meie alla Viru, kes mingil täiesti arusaa­ma­tul põhju­sel keeras pärast stardi­sig­naali tuule suunas ja tappis meie käigu ära, ise samal ajal peaaegu vastu­tuult seistes. Kuna meile tulid tagant peale teised jahid, siis ei saanud me ära ka pautida. Nii me seal seisime sekun­did kümme kuniks teised möödusid ja saime ennast vabaks pautida. Pärast seda olime laevas­tiku viima­sed, kohe Viru järgi. Selles sõidus juhtus natuke tehni­list praaki ka ja selle tulemu­sena ei saanud me kohati täiskii­ru­sel sõita. Selmet tuul oli tõusnud, otsus­ta­sime spinnu­ot­sad sõita vana spinnuga, mis oli täielik viga. Tulemu­seks finis­his 6. koht ja paran­da­tud ajas 8. koht. Not nice.

6. sõit: paras väsimus peal, osadel unetu öö selja­taga, läksime kindla peale rahulikku sõitu tegema. Kogu laevas­tik püsis algusest saati ühtla­ses hanereas ja üllata­valt koos. Mingeid teravaid hetki ei mäletagi kuni lõpuni mil olime järje­kord­selt Juko selja­taga, Blanca oli üllata­valt suure vahemaa ette teinud. Saime spinnu­ot­salt Jukot veel natuke kätte ja meie arves­tuse järgi oleksime võinud neile kaotada ca 15 sekun­dit, kaota­sime 20, seega tundus kaotus kindel, pärast tuli välja et tegelt olime neid võitnud 3 sekun­diga. Rajasõit on ikka täielik sprint, iga sekund loeb. Sõidu üllataja aga oli uus Finn 26 tüüpi “matka­jaht” Madicken, kes finis­hee­ris eelvii­m­a­sena aga pärast ajapa­ran­dust sai tegelt hoopis 3. koha, 6 sekun­dit meie ees. Päris hirmu­ära­tava palliga paat, kui see korra­li­kult liikuma saadakse, siis keera­takse kogu meie grupi elu pea peale.

Seega olime meie finis­his 4. kohal ja tulemus­tes samal kohal.

Kui nüüd järele mõelda, siis vist mingid detai­lid läksid juba segamini, et mis asi juhtus mis sõidus, nii et andes­tust kui mõni viga sees.

Terve nädala­va­he­tuse juhtis kõiki sõite peaaegu algusest lõpuni Tuule­laul, ilmsel­gelt on nende svert­paa­di­ko­ge­mus hinda­matu väärtu­sega lühira­ja­sõi­tu­del, samuti on nad oma jahi ikka väga kiireks saanud mingi imetri­kiga, ega mitte ometi …

Teisele kohale jäänud Juko meeskond koosneb samuti väga kõva kooliga endis­test sverdi­sõit­ja­tes”. Müts maha nende ees, see hooaeg vee peal alles 3.-4. kord ja juba selli­sed tulemu­sed. Jääme huviga ootama kuidas nad kõige kiire­ma­tele järgi hakka­vad võtma.

Nädala­va­he­tuse kõige suurem üllatus aga oli meie enda tulemus, nimelt saavu­ta­sime kokku­võt­tes 3. koha. Tagant­järgi on tore ju targu­tada, aga kui vaadata kuidas me pingu­ta­sime ja kui kiirelt tegeli­kult suutsime sõita, siis tundub see isegi täiesti õigus­ta­tud tulemus. Esimese kahe jahi vastu polnud meil lootus­tki, nende kogemu­sed ja oskused on ikka meist peajagu üle. Veel :P

Oleme ennegi saanud mõned auhin­na­li­sed kohad, aga tavali­selt on need olnud samas ka viima­sed või eelvii­ma­sed kohad, nii tihedas konku­rent­sis on see meie jaoks esimene auhin­na­line koht ja seda väärtus­li­kum meie jaoks. Kõige suurema töö selle tarvis aga on teinud terve meeskond, kes on terve talve ja kevade kõvasti pingu­ta­nud. Aitäh!

Tulemu­sed: http://www.kjk.ee/upload/events/doc13060688051.htm

Eile õhtul oli plaanis meil lahel väike trenn teha, see plaan aga luhtus täiega. Olime päeva­kavva võtnud ühe suurema ehitus­töö mida õhtuks valmis ei õnnes­tu­nud saada. Täna hommi­kul käisime aga sõitmas, sellise “mõnusa” 10+ m/s tuule ja päris korra­like laine­tega. Ilm ise muidu fantas­ti­line, aga kurbu­sega pidin tõdema, et kogu Tomi eilne töö ja meie omast arust geniaalne lahen­dus ei toimi­nud nagu plaani­tud. Tagajär­jeks see, et tuli kõik uuesti niimoodi teha nagu enne oli. Seekord õnneks saime kõik enne võist­lust isegi valmis ja mitte viima­sel minutil nagu tavali­selt. Kuna aega ju meil, siis tegi kohe palju rõõmu, et saime pea kaks täispikka tööpäeva tühja tööd teha.

Tänane KJK kolma­päe­vane võist­lus algas juba natuke vaiki­vas tuules, kuid ikkagi oli tuult päris palju. Meie üllatu­seks oli kohale tulnud ka Polaris Juko, keda viimati nägime paar nädalat tagasi alles uut kiilu ehita­mas. Natuke uskumatu kuidas nad jahi nii kiirelt vette on saanud.

Stardi­lii­nile jõudsime omast arust väga hästi, kohtu­ni­ke­laeva juurest umbes 10 sekun­dit pärast stardi­sig­naali, paar jahti meist küll natuke eespool aga samas liini pidi ka allpool, enamus jahte aga selja­taga. Ühel halsil linna poole sõites vahemaad natuke suure­ne­sid aga ei midagi märga­ta­vat. Siis aga avasta­sime, et meie just ümber tehtud uus poomi­liik tõrkus tööta­mast ja selle tulemu­sel ei saanud korra­li­kult groot­purje trimmida — sellise kõva ilmaga hädava­ja­lik tegevus. Kuna kiiru­ses teistele ei kaota­nud ka, siis midagi igaks juhuks näppima ei hakanud. Kuniks …

… ühel hetkel käis juba tuttav kõmakas. Pakkstaagi üks otsast seekel oli järgi andnud ja ülemise pakkstaagi visanud masti otsa. Kiirelt kinni­ta­sime alumise pakkstaagi uuesti ja sõit jätkus, nüüd juba mõnusalt teistest mahajää­nuna. Uus mast on ikka teisest puust kui vana ja oli kindel tunne, et asjad tegeli­kult peavad vastu.

Katariina kai märgile lähene­des hakka­sime tegema etteval­mis­tusi spinnu heiska­miseks. Mingil veidral põhju­sel kinni­ta­sin spinni otsad reelin­gusse mina, mitte need kes seda tavali­selt teevad. Ning nagu ikka sellis­tel juhtu­del, läheb midagi segamini — spinni külge pannes läks spinnu fall lendu. Kätte seda saa oli pea võimatu sellise tuulega, alter­na­tiivina kaalu­sime uue varufalli kasuta­mist, aga kuna seda me ka kasuta­nud polnud, siis tundus see plaan ka natuke segane. Mingil hetkel oli aga tuul natuke nõrgem ja saime ikkagi falli kätte ja purje ilusti külge.

Siis aga märgile lähene­des avasta­sime, et olime teinud järje­kordse oma selle hooaja lemmik­numbri — ülekrüssu. No kaua võib eks!

Sõit spinnuga Kuuli Muna suunas oli meie jaoks päris ühtlane minek kuigi ümber­ringi nägime nii mõndagi tõsist broachi. Vahemaa teistega püsis terve otsa ajal peaaegu sama, välja arvatud Juko, kes oli meile jõudsalt järgi võtnud. Kuuli Muna märgist teravalt Pirita poole sõites näitas nende jaht uskuma­tut kiirust külgtuu­les ja nad sõitsid meist mööda nagu seisvast postist. Paar kaabeltaud enne finis­hit, meist natuke eespool, aga juhtus neil midagi spinnu­poo­miga. Meil õnnes­tus neist uuesti mööduda ning ürita­sime turva­li­selt finis­hisse jõuda. Nemad aga heiska­sid kiirelt genu ja tulid altpoolt väga kiirelt ja teravalt meile uuesti külje alla. Finis­his edesta­sime neid umbes 1 meetriga. Väga tore duell oli, aga pärast lõpupro­to­kolli lugedes sai kinni­tust meie kartus, et neil polnud veel mõõdu­kir­jagi ja seega ei saanud nad tulemust kirja.

Finis­his olime kolman­da­tena, pärast paran­dusi olime tulemus­tes 4. kohal. 1,5 minutit pärast meid finis­hee­ri­nud Viru edestas meid paran­da­tud ajas ligi minutiga.

Oleme omast arust väga palju vaeva näinud jahi korras­ta­mi­sega ja ürita­nud kõrval­dada nõrku kohti, kuid selle hooaja esimene kõvem ilm tõi välja nii mõnegi puuduse. Tuleb vist uuesti kõik lahen­dused üle vaadata ja veel rohkem vaeva näha. Praegu on mugav varus­tust süüdis­tada, aga tahaks jõuda selleni, et saaks ikka iseen­nast juba süüdis­tada nõrka­des tulemus­tes :P

Tulemu­sed: http://www.kjk.ee/upload/events/doc13057429590.htm

Tänane Kalevi Jahtklubi järje­kor­ras 2. kolma­päe­vak algas tuule­vai­ku­sega, alguses plaaniti starti edasi lükata, siis aga lõpuks ikkagi otsustati merele minna. Ettepa­nek oli teha lühike raja– ehk vorsti­sõit ja see katkes­tada juhul kui tuul vaikib, nii nagu on kevadeti kombeks. Üllatus aga oli üksjagu suur kui sellise vaikse tuulega oli välja pandud tavapä­rane rada üle lahe Katariina kaini ja tagasi.

Start õnnes­tus meil täitsa healt kohalt, ainult Gemma surus ennast meie ja kohtu­ni­ke­laeva vahele — olles viisa­kad värske meeskonna suhtes, pakku­sime neile protesti asemel hoopis “jääte meile ühe sisse” tüüpi karis­tust. Kümme­kond minutit hiljem õnnes­tus meil neil nina alt üksjagu lõdvalt läbi minna vasakuga, tea kas see nüüd oli üle piiri või mitte, aga lugesime sellega asja tasa ja mõlemad osapoo­led olid jälle õnnelikud.

Krüssu­ots üle lahe kulges üksjagu ühtla­ses tempos, saime mingi hetk trimmi paika ja kiiruse korda, ning siis vahe konku­ren­ti­dega püsis samana, küll mõned­sa­jad meetrid tagapool. Katariina kai märgi võtsime kolmandana.

Tagasi Pirita poole sõitsime meie rohkem kalda alt, kui enamus mingi hetk otsetee kasuks otsus­ta­sid. Meie manöö­ver osutus alguses õigeks, olime pool miili enne muuli­ot­sa­sid jõudnud eesole­vate jahti­dega samale kaugu­sele. Siis aga juhtus tavapä­rane olukord, ca 300m enne muule tuul kustus täieli­kult, teistele tuli aga see tagasi paar minutit varem ja sellest piisas, et kolm jahti enne meid muulide vahelt sisse said ja meie kohe nende kannul.

Üle pika aja võeti finish vastu muuliotste vahel, mis oli päris suur kergen­dus, sest sellise tuulega oleks me mööda jõge veel ülesse sõitnud ikka päris pikalt. Tohutust kiiru­sest annab aimu vahe Astraiaga, kui nemad finis­hee­ri­sid, siis meie olime neist umbes 40–50 meetri kaugu­sel, lõpupro­to­kol­lis tuli meie ajaline vahe 4 minutit.

Kokku­võt­tes saime 4. koha. Ajali­selt olid vahed finis­his suured, aga jäime enda saavu­tu­sega rahule, vahed eelpool sõitnu­dega olid väike­sed ja kordu­valt liiku­sime nendega võrdväärselt.

Õpetlik õhtupoo­lik merel, jälle tuli tõdeda, et tuulega purje­tada oskavad paljud, ilma tuuleta aga vähesed — meie kahjuks veel nende sekka ei kuulu. Küll aga on meil plaan teha tugevalt trenni ja seista kohapeal nii kodus, tööl kui lihtsalt kai peal. Oodates tuult ja kanna­ta­des, Äkki siis õpime selle vee peal seismise ka ükskord ära.

Tulemu­sed: http://www.kjk.ee/upload/events/doc13051390500.htm