Jaht Eneli logiraamat (EST107)

Viimased kaks nädalat on mul möö­dunud töö tähe all, kahjuks mitte jahi kallal vaid selle igapäevase töö kallal, sell­epärast pole kah väga Pir­i­tale jõud­nud, ega aega olnud lõpetada jahi viima­seid toimetamisi. Pärast veeskamist oleme saanud ain­ult 2 korda merele, kui esialgu unistasime et saaks kohe avavõistluseks asjad valmis, siis elu tegi oma kor­rek­tu­urid ja otsus­tasime ikka asjad rahu­likult ja kor­ra­likult, mitte kiirus­tades, teha.

Täna sai merel käies siis viimased hädava­ja­likud plokid ja otsad külge pan­dud — küll mitte kõike mis plaa­nis ja mida paran­dada tahaks, aga piisavalt et homme või­malusel meie jaoks võistlushooaeg avada. Esimest korda tekkis tunne, et jaht on valmis. Tegemisté nimekiri on veel pikk, aga prae­guses olekus oleks nõus juba pikema otsa vajadusel ette võtma.

Et ise ära ei unus­taks mis töö on ära tehtud, siis otsisin välja mõned pil­did eelmis­est ja üleeelmis­est aas­tast, ning ehis­tustööde lõp­pjär­gust paar nädalat tagasi. Kes oskab õelda mis pilt mis aja­jär­gust on, saab auhin­naks … tugriku?

Pärast ligi 6 kuud ööklu­bis Piraat kest­nud remon­ditöid, saabus lõpuks päev kui oli aeg uue­nenud Eneli tema loomu­likku keskkonda, ehk vette lasta. Osad tööd on veel tege­mata ja masti peale­saamisega läheb kah veel paar päeva, aga algus on tehtud. Kolmapäe­val kogunes pool meeskon­nast Pir­i­tale ja kauaoo­datud tege­vus võis alata …

Terve talve seisime Tuule­laulu sel­jataga, nagu tavaliselt, nüüd kor­raks oli või­malus neist veerand paadipikkust eespool olla.

Kui ööklubi Piraat veel tegut­ses, siis pääses sisse kõr­val­tuk­sest, mis oli natuke väik­sem. Aga tüdrukud olid siis seal samuti ilusad.

Ei pääsenud me ka intsi­den­tidest. Tööde käi­gus oli jaht kiilploki peal liiga palju taha nihkunud ja ilma toes­ta­mata kip­pus asi tahapoole ümber kukkuma, kui paar meest raskuseks eespool kärukonksu peal ei kõõlunud. Läbi väikse pusimise saime konksu trak­tori külge kin­ni­tatud, aga oh seda ülla­tust, kui tuli välja et hoopis konks oli trak­tori kül­jest lahti ja jaht järsku oota­mat­ult tahapoole vajuma hakkas. Õnneks Oliv­eri kiire reageer­im­ine päästis meid suure­mast jamast.

Meie prae­guseks endine kodu­sadam, Pirita TOP, viimast korda.

Preili proofilis.

Jüri, endine Eneli meeskon­nali­ige, prae­gune väga muhe abiline.

Viimased pintslitõmbed mürkvärvi.

Nagu Tallinn aastal 80.

Lõpuks vees, andurid põhja sisse keer­atud ja kon­trol­li­tud et jaht peab alt­poolt ikka ka vett. Vägev tunne val­das ikka pärast seda kõike pingutust, mis selle päeva nimel on tehtud.

Nüüd jäi veel mootor ja natuke varus­tust tuua, et Kalevi Jahtk­lubi poole teele asuda. Selle 15 minutiga mis ära käisime, oli aga kõva tuul kai pealt meie jahi tek­ile sel­l­ise kul­tu­urik­ihi puhunud.

Üle poole tunni pes­ime tekki, et sinna üldse peale saaks astuda ilma uuele värviki­hile kahjus­tusi tekitamata.

Pilte küll eda­sis­test seik­lus­test pole, aga lisaks mootori jõul liiku­misele, sai ära proovi­tud ka tuule ja inimjõul liiku­mine. Nimelt olin hom­mikul võt­nud 2 kanistritäit ben­si­ini, aga unus­tasin need loomu­likult autosse. Ja see 200 meetrit mis oli vaja sõita, oli selle mootoris olnud tilga jaoks natuke liig, täpselt poolel teel saabus vaikus ja saime tagant puhuva tuule jõul liikuda — masti ju peal pole, seega mina ja Oliver laiaõl­gsetena nagu me oleme, ajasime hõl­mad laiali ja lasime tuulel ennast esimese kaiot­sani kanda. Siis kaasasime sadamast abivä­gesid Viru meeskon­nast ning ühe aeru ja paari aerutõm­bega ning tuule abiga saimegi oma kai äärde.

Erinevad väike­lae­vad jagatakse erinevate omaduste järgi erinevatesse kat­e­goo­ri­atesse: A, B, C ja D. Tavaliselt sõl­tub see aluse füüsilis­est ole­mus­est ja siis hun­nikust erinevat­est väik­se­mat­est detailidest. Küll aga teeb asja omapäraseks see et Polar­isi on nii B kui ka C kat­e­goo­rias. Eneli oma tehnilises pas­sis mär­get “B” ja õigust pardale võtta kuni 8 inimest, paljud teised Polarised on nagu C-kategooria sõidukid ja/või või­vad pardale võtta kuni 6 inimest.

Taval­istes oludes ja võistlus­tel väga vahet pole, küll aga määrab see üks täht ära seadusega määratud kohus­tus­liku tur­vavarus­tuse nimekirja. Kuigi ena­mus pur­je­ta­jaid hoo­li­vad vägagi tur­val­is­us­est, siis on seda nimekirja vägagi raske kohati rak­endada. Näiteks ma ei usu et kel­lelgi peale meie on 2 tükki 15 kilo­seid ankruid, sai eelmine aasta enne Muhu Väina minekut see korda aetud igaks juhuks. Asja kurb pool aga on see, et tänapäe­val on ankrud vägagi erinevate kujudega ja kaal on üksjagu sekun­daarne. Näiteks Bruce ankrud on palju kerge­mad aga pidamist on palju rohkem kui tavalisel ankrul. Kumb siis on õige, kas toimevõime või seadus­est tulev nõue?

Kui senini oli meil ole­mas peaaegu kõik kohus­tus­lik varus­tus (väikeste mugan­dustega meile sobi­va­malt, tri­ivankrut näiteks pole, aga on ole­mas muud vahen­did millest saak­sime selle het­kega ehi­tada jne), siis puudu oli üks vägagi vaja­lik asi — pil­sipump. Teoo­rias vägagi kasu­lik asi, aga kui hakkasin uurima kuidas see teis­tel Polar­is­tel lahen­datud, tuli välja et kel­lelgi tege­likkuses seda pole. Üheks prob­leemiks kind­lalt meie jahitüübi pilsi omapärane ehi­tus kus oleks vaja tege­likult 20 pumpa või voo­likut et igalt­poolt saaks vee kätte. Nüüd siis ehi­tasime ise endale pil­sipumba, kui jaht vette saab täna, siis saame proovida kuidas see tege­likult töötab, lood­e­tavasti küll mitte läbi jahi kere tul­nud veega, vaid sel­l­ega mis me sinna ise sisse valame prooviks.

Ahjaa, seda kah et mara­tondisko ööklu­bis Piraat hakkab läbi saama, viimased 3.5 nädalat iga õhtu ja nädalava­hetused seal olnud ja jahti ehi­tanud, nüüd veel paar pisi­asja ja siis saame vast vette täna. Siis jääb veel üks keskmist kasvu nimekiri tege­mata asjadest, aga seda jõuame juba jooksvalt kahan­dada. Täpse­malt tehtud töödest juba mõni muu päev kui on vähe rohkem aega arvuti taga istuda.