Jaht Eneli logiraamat (EST107)

Seda päeva olime pikalt oodanud. Küll mitte nii palju kui jahi ehi­tuse valmimist, aga omamoodi proovikiviks pidi ju avavõistlus saama tehnikale ja meeskon­nale. Nimelt toimus täna Kalevi Jahtk­lubi igakolmapäe­vane võistlus, jär­jeko­r­ranum­briga 2, meie jaoks aga esimene.

Nagu ikka, oli plaan minna merele natuke varem, et jõuaks varus­tust ja meeskon­natööd kiirelt järgi proovida. Hooli­mata man­it­sustest varem kohale tulla, jäin aga ise pool tundi hil­jaks. Õnneks oli kogu plaan­i­tud meeskond kohal ja jaht ilusti valmis pan­dud. Päris uhke tunne oli, tun­dub et meeskon­nast saab isegi asja ;) Tublid olete! Eelmine aasta sõit­sime kuuekesi, siis täna oli meid pardal isegi 7, jälle omamoodi rekord.

Jõudsime merel enne starti paar manöövrit teha ja valmis­tusime stardiks kui avas­tasime et 3. ja 4. rühm (kus meie sõi­dame) star­di­vad koos, seega tuli start 5 minu­tit varem kui olime arves­tanud. Igaks juhuks ei hakanud enda elu raskeks tegema ja otsus­tasime star­tida märgi juurest ning mitte minna teis­tega kohtu­nike­laeva juurde trügima. Ilusti jäime stardili­inile veel 20–30 sekun­dit hil­jaks ja sõit võis alata.

Paar esimest märki võt­sime ilusti ja manöövrid toimusid kiirus­ta­mata ning ilma suure­mate vigadeta. Kartsin, et meeskond on talvega unus­tanud oma rol­lid, aga kõik oli nagu poleks talve vahelgi olnud. Trim­mimist on, aga tiim­itöö sujus.

Kuna olime teis­test eemal natuke, siis ei saanud väga arugi kes ees ja kes taga, sõit­sime oma sõitu ja üritasime krüs­sata vil­tuse windex­iga — koguaeg oli tunne nagu midagi oleks viltu. Ja päris pur­jede järgi tun­netust pol­nud, hooaja esimes­tel sõi­tudel oli roo­lis Toomas (meeskon­nali­ige, mitte automaatika siis), ning minu jaoks olid need pur­jede all selle hooaja esimesed miilid.

Peaaegu jõudes viimasesse ülestu­ulemärki, kar­jus keegi järsku et “üle parda”, mil­legipärast arvasin et Toomas lendas minema. Järgmine hetk aga nägin teda liht­salt per­st­pidi üle parda ole­vat, siis arvasin et kõik ikk­ag­ist kor­ras. Hetk hiljem sain aru, et vette oli kukkunud hoopis kot­tis spinn, liht­salt libises käte vahelt vette just sel­lel het­kel kui üritati reelin­gusse kin­ni­tada. Mis siis ikka, paar kiiret halssi ja pauti ning hin­naline puri oli pääste­tud. Hooaja esimene MOB har­ju­tus kah edukalt tehtud.

Märgini oli paarsada meetrid, hakkasime uuesti spinnu ette valmis­tama, aga siis tuli välja et spin­nipoomil oli üks tähtis jubin otsus­tanud töölepingu ülesse öelda. Kaalusime küll asendus­la­hen­duse ehi­ta­mist, aga kind­luse mõttes jät­sime selle idee pooleli, oleks või­bolla midagi veel katki teinud. Olime teis­test päris pikalt maas ja ei taht­nud riskida, otsus­tasime kindla peale lõpuni sõita.

Kokku­võttes saime meie klas­sis 4 jahi arves­tuses hin­nalise 4. koha. Täpselt selle mis väärisime. Jäime sõiduga tege­likult väga rahule, meeskon­natöö sujus, jaht liikus mõnusalt, tekipealsed uuen­dused tões­tasid ennast. Hea oli et sel­l­ised väiksed vipe­rused nüüd juh­tusid, mitte mingi karmima ilmaga.

Ahjaa, ilm oli ka super, lainet pol­nud ja päris kõva tuul, sai hästi kihutada.

Tule­mused: http://kjk.ee/upload/events/doc12736876241.htm

Viimased kaks nädalat on mul möö­dunud töö tähe all, kahjuks mitte jahi kallal vaid selle igapäevase töö kallal, sell­epärast pole kah väga Pir­i­tale jõud­nud, ega aega olnud lõpetada jahi viima­seid toimetamisi. Pärast veeskamist oleme saanud ain­ult 2 korda merele, kui esialgu unistasime et saaks kohe avavõistluseks asjad valmis, siis elu tegi oma kor­rek­tu­urid ja otsus­tasime ikka asjad rahu­likult ja kor­ra­likult, mitte kiirus­tades, teha.

Täna sai merel käies siis viimased hädava­ja­likud plokid ja otsad külge pan­dud — küll mitte kõike mis plaa­nis ja mida paran­dada tahaks, aga piisavalt et homme või­malusel meie jaoks võistlushooaeg avada. Esimest korda tekkis tunne, et jaht on valmis. Tegemisté nimekiri on veel pikk, aga prae­guses olekus oleks nõus juba pikema otsa vajadusel ette võtma.

Et ise ära ei unus­taks mis töö on ära tehtud, siis otsisin välja mõned pil­did eelmis­est ja üleeelmis­est aas­tast, ning ehis­tustööde lõp­pjär­gust paar nädalat tagasi. Kes oskab õelda mis pilt mis aja­jär­gust on, saab auhin­naks … tugriku?

Pärast ligi 6 kuud ööklu­bis Piraat kest­nud remon­ditöid, saabus lõpuks päev kui oli aeg uue­nenud Eneli tema loomu­likku keskkonda, ehk vette lasta. Osad tööd on veel tege­mata ja masti peale­saamisega läheb kah veel paar päeva, aga algus on tehtud. Kolmapäe­val kogunes pool meeskon­nast Pir­i­tale ja kauaoo­datud tege­vus võis alata …

Terve talve seisime Tuule­laulu sel­jataga, nagu tavaliselt, nüüd kor­raks oli või­malus neist veerand paadipikkust eespool olla.

Kui ööklubi Piraat veel tegut­ses, siis pääses sisse kõr­val­tuk­sest, mis oli natuke väik­sem. Aga tüdrukud olid siis seal samuti ilusad.

Ei pääsenud me ka intsi­den­tidest. Tööde käi­gus oli jaht kiilploki peal liiga palju taha nihkunud ja ilma toes­ta­mata kip­pus asi tahapoole ümber kukkuma, kui paar meest raskuseks eespool kärukonksu peal ei kõõlunud. Läbi väikse pusimise saime konksu trak­tori külge kin­ni­tatud, aga oh seda ülla­tust, kui tuli välja et hoopis konks oli trak­tori kül­jest lahti ja jaht järsku oota­mat­ult tahapoole vajuma hakkas. Õnneks Oliv­eri kiire reageer­im­ine päästis meid suure­mast jamast.

Meie prae­guseks endine kodu­sadam, Pirita TOP, viimast korda.

Preili proofilis.

Jüri, endine Eneli meeskon­nali­ige, prae­gune väga muhe abiline.

Viimased pintslitõmbed mürkvärvi.

Nagu Tallinn aastal 80.

Lõpuks vees, andurid põhja sisse keer­atud ja kon­trol­li­tud et jaht peab alt­poolt ikka ka vett. Vägev tunne val­das ikka pärast seda kõike pingutust, mis selle päeva nimel on tehtud.

Nüüd jäi veel mootor ja natuke varus­tust tuua, et Kalevi Jahtk­lubi poole teele asuda. Selle 15 minutiga mis ära käisime, oli aga kõva tuul kai pealt meie jahi tek­ile sel­l­ise kul­tu­urik­ihi puhunud.

Üle poole tunni pes­ime tekki, et sinna üldse peale saaks astuda ilma uuele värviki­hile kahjus­tusi tekitamata.

Pilte küll eda­sis­test seik­lus­test pole, aga lisaks mootori jõul liiku­misele, sai ära proovi­tud ka tuule ja inimjõul liiku­mine. Nimelt olin hom­mikul võt­nud 2 kanistritäit ben­si­ini, aga unus­tasin need loomu­likult autosse. Ja see 200 meetrit mis oli vaja sõita, oli selle mootoris olnud tilga jaoks natuke liig, täpselt poolel teel saabus vaikus ja saime tagant puhuva tuule jõul liikuda — masti ju peal pole, seega mina ja Oliver laiaõl­gsetena nagu me oleme, ajasime hõl­mad laiali ja lasime tuulel ennast esimese kaiot­sani kanda. Siis kaasasime sadamast abivä­gesid Viru meeskon­nast ning ühe aeru ja paari aerutõm­bega ning tuule abiga saimegi oma kai äärde.