Nagu ikka, toimub juuli keskpai­gas aasta oodat­uim purje­ta­mis­võist­lus — Muhu Väin. See kord oli start jälle Pärnus. Enne võist­lust käisid jutud tugev­da­tud varus­tuse kontrol­list ja see tekitas väike­ste jahtide seas üksjagu suminat, päris keeru­line on veeran­di­sega täita kõiki ISAF 4. kategoo­ria nõudeid. Õnneks korral­da­jad panid enne võist­lus­tust ülesse nimekirja asjadest mida nad kindlalt kontrol­livad ja tänu sellele kedagi stardist tagasi ei lükatud.

1. etapp: Pärnu — Roomas­saare, ca 70 miili

Saime stardist fleedi keskel minema ja umbes pool tundi sõita koos teistega. Siis aga juhtus meie kõige suurem hirm, plekk. Arvata­vasti pean selle kohta täiesti eraldi posti­tuse tegema, et natuke seda müstee­riu­mit lahata, aga sellest juba teine kord.

Pleki tagajärg oli see, et teised liikusid tasapisi edasi, meie pigem tagasi. Kui nüüd lõpuks tuul tuli, siis saime meie viima­sena minema ja olime Manulaiu all esime­ses märgis meie grupis kõige viima­sed, mitte just kõige parem algus nädala­sele võist­lusele. Järgneva paari tunni jooksul aga võtsime nii mõnegi jahi kinni ja möödusime neist. Edasi oli väga pikk sõit Kihnu juurest Abrukani pesuma­si­naga, ehk kõvas külgtuu­les kõva külglai­nega. Kümme­kond miili enne finis­hit olime arvata­vasti kuskil 12.-15. koha peal juba.

Siis aga juhtus midagi sellist mida teist korda kogeda ei tahaks. Meie meeskond oli pea üleüldise merehai­guse tõttu nõrgen­da­tud ja ees ootas paar tundi krüssu väga raskesti navigee­ri­ta­val alal. Eriti raskeks tegi asja seal samal sõitvad suure­mate gruppide jahid. Mingil hetkel sõitsime vasaku halsiga Deja Vu eest puhtalt läbi aga süda jättis lööke vahele kui nägime vastu taeva­kuma nende tagant tulemas veel ühte 1. grupi jahti — ILMA KÄIGUTULEDETA! Öös kostus arvata­vasti nii mõnigi sõna mis päeva­val­gust ei kannata, aga hetk hiljem seal jahil lülitati tuled sisse. Hiljem esita­sime selle kohta ka protesti aga kahjuks ei tundnud seda jahti pimeduses piisa­valt ära, nii et lõplik süüdlane jäigi tuvas­ta­mata. Pärast oli veel nii mõnigi ohtlik olukord suure­mate jahti­dega kus pidime mingeid ime manööv­reid tegema ja kui lõpuks sadamasse jõudsime, siis polnud kohal proto­kol­lis enam vahet, tähtis oli et kõik elus ja terved. Kirja saime 16. koha, hunnik aastaid vanust juurde ja närvi­rakke vähemaks.

2. etapp: Roomas­saare ring

Lühirada meile teadu­pä­rast sobib, küll aga panime alguses mööda purje­va­li­kuga kuna arvasime, et puhub rohkem. Vaevu-vaevu püsisime teistel sabas esime­sel otsal, spinnu­ot­sal saime paar jahti õnneks kätte. Teisel krüssu­ot­sal paremal halsil sõites lähenes meile vasakul halsil Vesileenu, hooli­mata hüüetest nad kurssi ei muutnud kuni siis järsku viima­sel hetkel meile niimoodi alla pauti­sid ja siis kohe valla­tes nende mootoriga meile külje peale 2 pikka triipu tõmba­sid. Niimoodi tagant­järgi on endalegi arusaa­matu, et miks me siis protesti nende vastu ei esita­nud, aga noh eks elu õpetab. Pärast nende üks meeskon­na­liige küll väitis, et nad olid karis­tus­ringi teinud, küll aga ei teinud nad seda meiega kümme­kond minutit samal halsil sõites, ehk siis tegeli­kult rikkusid nad teist reeglit ka. Aga ükski heategu ei jää karistuseta …

Etapilt saime täitsa hea 10. koha.

3. etapp: Roomas­saare — Virtsu, ca 45 miili

Sõidu alguses õnnes­tus Abruka kõrval näha kolme vesipüksi korraga, päris hirmu­tav vaade. Pärast oli sõit üksjagu igavam ja sõitsime tundide kaupa Viruga kõrvuti kuniks tegime oma 2-ühes-spinnivahetuse ja neil teise purjega tasapisi eest ära hakka­sime vajuma. Ühel hetkel õnnes­tus ümber Saare­maa kagunurga sõites olla meie fleedis vist teisel kohal, ainult Gemma oli meist ees. Õnn aga oli üürike ja veerand tundi hiljem oli kõik jälle endine.

Midagi nagu valesti ei teinud aga õnne ka väga polnud. Meile sellelt sõidult 12. koht

4. etapp: Virtsu — Helter­maa, ca 30 miili

Loterii­sõit. Pärast starti vaikis tuul ära ja jäime Kessu­laiu taha tuule­auku, nagu ikka, siis kui meie liikuma saime, oli ümber­ringi igav liiv ja tühi väli …

Kuna enam midagi kaotada polnud, siis läksid kapten ja rooli­mees hoopis magama ja andsid ohjad Oliveri ja Peetri kätte. Tagajär­jeks see, et kui ärkasime õndsast unest tunnike-paar hiljem, olime kuskil 5–7 koha peal. Uskumatu töö!

Edasi muidugi plekkis siin ja seal ning igast vigureid tuli kasutada, et natuke­negi liikuda.

Finis­his omast arust hea koha peal, aga proto­kol­lis jälle kurb 15. koht.

5. etapp: Helter­maa ring

Puhus päris kõva tuul ja tundsime ennast hästi, et nüüd võib vahel­duseks isegi hästi minna kui ise ära ei muna. Start läks peaaegu hästi, olime esime­ses kambas. Siis aga juhtus õnnelik õnnetus, millest olime nalja­ta­des rääki­nud aga mida uskunud kunagi juhtu­vat — esime­ses märgis olime esime­sed, meie taga Edasi ja nende taga omakorda Tuule­laul. Ainult üks jama, me ei teadnud kuhu edasi pidi sõitma :( Gepsus oli rada sees aga Oliver oli selle endale tasku põhja peitnud ja polnud pärast märgi­võttu võime­lime teatama edasist kurssi. Selleks hetkeks kui saime spinni vedama ja kursi teada, oli aga Edasi meist mööda läinud, ning Tuule­laul tegi sama hetk hiljem. Tuul tõusis ja vahepeal nägime ümber­ringi lademes broache, kõige hullem oli otse meie ahtris maail­ma­suu­ruse spinniga venelaste Mir, kartsime korraks et võtab enda mastiga meil teki puhtaks, õnneks jäi paar paadi­pik­kust vahele.

Samasu­guse trammiga sõitsime Rukki­ra­huni, pärast märki aga nägime ootama­tult meie kõrvale jõudnud lätlaste Kolib­rit ilma mastita, vahemaa nendega oli umbes 50 meetrit nii et tundus natuke veider et me kogu insti­tenti oma silmaga ei näinud. Tuul oli nii kõva, et meie ei riski­nud appi mina, küll aga nägime kuidas üks suurem jaht läks appi, seega lootsime parimat. Kõik laabus õnneks ja jaht veeti Piiri­valve kaatri abiga Rohukülla.

Meie sõit aga jätkus hästi, lasime küll paar jahti endast viima­sel otsal veel mööda, finis­hee­ri­des kuuen­da­tena, meie senini parimal kohal. Pärast ümber­ar­ves­tusi saime kirja 7. koha, millega võis igati rahule jääda.

6. etapp: Helter­maa — Tallinn, ca 75 miili

Sõidu alguses puhus jälle kõva tuul, munasime natuke stardi ära märgi juures aga oma üllatu­seks olime hetke pärast päris hea koha peal. Esime­ses märgis jälle kuskil esimese 5 piiri peal. Edasi oli terav külgtuule ots kus enamus sõitsid spinni­dega, meie veel viima­sena oma grupist genuga, alguses kiiru­sed samad, aga mingi hetk hakka­sid teised eest libisema, siis otsus­ta­sime ka spinni panna. Mingi aeg hiljem teatas aga Peeter soodist rahuliku häälega, et “spinn läks”. Ei mingit puhan­gut ega midagi, lihtsalt vana spinn andis otsad ja kärises korra­li­kult katki. Pärast seda otsus­ta­sime rahuli­kult koju kruisida ja mitte enam varus­tust lõhkuda sellise üksjagu kõva ilmaga. Meeskond oli raskest nädalast päris väsinud ja ainuke mis veel motivee­ris, oli järgmine öö oma voodis.

Tallinn paistis aga lähemale ei tulnud, lõpuks kui kohale jõudsime, saime 12. koha, kartsime hullemat.

7. etapp: Tallinna ring

Imelik oli kodunt hommi­kul sadamasse jalutada Muhu Väinale, meie jaoks tundus nagu oleks võist­lus eelmine päev juba lõppenud.

Tallinna ringi rada oli päris huvitav tehtud ja viis meid Paljas­saare lahte kuhu keegi meist polnud varem purje­kaga sattu­nud. Enne sinna jõudmist õnnes­tus aga puhan­gu­li­ses tuules spinni alla võttes teisele spinnile ka väike auk sisse teha. Spinni­lõh­ku­mise MM alaku.

Kopli poolsaare suunas purje­ta­des aga tuul vaikis ja …

… meie saime jälle kirja 15. koha.

………………………………………………………………

Kokku­võt­tes oli meie kolmas Muhu Väin hoopis teist­su­gune kui eelmised kaks. Kui varem oli ohtralt tuule­vai­kust ja etappide katkes­ta­mist tänu tuule puudu­misele, siis see kord sai purje­tada rohkem kui rubla eest ja pigem oli seda isegi natuke liiga palju, vähemalt üldise füüsi­lise vormi puudu­mine andis natuke tunda. Mitu asja lõhku­sime ära, ohtralt saime kogemusi juurde, aga mis kõige tähtsam, paranda­sime oma kohta korra­li­kult — lõpptu­le­mus­tes 12. koht, täpselt Astraia ees nagu eelmi­negi aasta. Loomu­li­kult oleks tahtnud paremini aga ega üle oma varju ikka hüppa. Paar aastat samas tempos ja siis peaks poodiu­mi­koht juba käega katsu­tav olema :P

Muhu Väina üldtu­le­mu­sed: http://www.muhuvain.ee/files/overall_ORC4-5.html

Kes seda pikka teksti ei viitsi lugeda, siis vaadake parem Oliveri tehtud pilte: http://www.flickr.com/photos/ihatemayonnaise/sets/72157627225639080/

Pärast Ranna­rootsi regatil toimu­nut, polnud meil meeskond enam kindel kas peaksime Watergate’le minema. Ja nii tuli välja hoopis plaan B. Tuule­laulu poisid kurtsid kätte­puu­duse üle ning otsus­ta­sin vahel­duseks sõita hoopis konku­ren­ti­dega. Eelmine aasta väike­st­viisi alanud meeskon­na­va­he­tus veeran­diste vahel on tasapisi hoo ülesse saanud ja kui eelmine aasta poleks veel osanud unista­tagi Tuule­laulu peal võist­le­mi­sest, siis nüüd on juba päris tavaline kui ei tea kes mis jahi peal mis sõidul sõidab. Loode­ta­vasti jagatakse niimoodi teadmisi edasi roheli­se­ma­tele ka edaspidi ja kogu fleedi tase ühtlus­tub ning tõuseb.

Watergate’i väike­ste grupis tuli starti 7 jahti, nii et oli oodata päris põnevat võidu­sõitu. Sellest osast kirju­ta­sid nad enda blogis juba päris detail­selt, nii et seda kordama ei hakkaksi.

Isikli­kult on minule pikad sõidud alati paelu­vad olnud — see paneb hoopis teised nõudmised meeskon­nale, etteval­mis­tusele ning kogemu­sele. Oli tore näha kuidas teise jahi peal see toimis nagu kella­värk ja minu kartu­sed ühe või teise eelar­va­muse osas olid põhjen­da­ma­tud. Lust oli vaadata kuidas neil meeskond töötab ühena, kõik on võrdselt tugevad nii teoorias kui prakti­kas, eks arvata­vasti selles peitub ka üks nende edu võtmetest.

Lisaks pinge­li­sele võist­luse algusele ja lõpule, oli vahepeal väga lõbus ning sain ainult nentida, et meie meeskond oma siseklii­malt ja suhtu­mi­selt polegi nii palju erinev kui olin arvanud varem. Väga õpetlik sõit ja suured tänud poistele suure­pä­rase menüü ja joogi­kaardi eest!

Watergate’i tulemu­sed:
http://watergate.jahtklubi.ee/fileadmin/2011/Voistlused/watergate_2011_tulemused.pdf

Et kõik ausalt ära rääkida, siis meie meeskond on ajaga aina ebausk­li­ku­maks läinud. Üritame Vanaga ikka hästi läbi saada, aga mõnikord see nii väga ei õnnestu.

Ranna­rootsi regatt saab alguse Tallin­nast reede õhtul ja lõppeb järgmine päev Haapsa­lus. Selline mõnus ülesõi­du­võist­lus, et jahiga nädal hiljem Pärnusse Muhu Väina regatile jõuda.

Kuna ees oli pikk sõit, siis võtsime stardi rahuli­kult ja ürita­sime sõidu alguses targe­mate külje alla hoida. Pärast 3–4 tundi sõitu üksjagu vaikses tuules olime jõudnud kogu pundiga Suurupi poolsaare juurde. Vahemaa enamus jahtide vahel oli üksjagu väike ja sõitsime paari eesoleva jahi järgi. Otse meie ees Astraia ja kõrval Tuule­laul. Kui tavali­selt on navigaa­tori rollis Oliver, siis seekord oli GPS minu käes. Poolsaare tipus ulatub välja väga madal osa ja siis pool miili eemal on veel mõned kivid. Siis aga juhtus asi mida ei oleks tohti­nud juhtuda — meie Garmini geps ei näida­nud ühte kivi, kusjuu­res pärast tuli välja, et kõiki­del teistel oli see näha. Eriti imelikuks tegi see asjaolu, et kõik sõitsid sellest VÄGA lähedalt mööda. Meie aga kahjuks mitte, spinniga 4–5 sõlmega otse kivisse. Kuna tegemist polnud mingi väikse mügari­kuga, vaid sellise 5 meetrise läbimõõ­duga jurakaga (pärast teistelt kaarti­delt kontrol­li­des oli kirjas selline suurus) või silma järgi isegi natuke suure­maga (oli teine vees täitsa näha), siis jäime pauguga sinna taha seisma. Ehmatus jahil ja arvata­vasti konku­ren­tide jahti­del oli päris suur. Enne kui jõudsime spinnu alla võtta, lükkas tuul meid uuesti sinna vastu, õnneks küll hästi vaikselt ning alles kolman­dal katsel saime sellest mööda. Hetkega saime spinnu alla ja jooksime alla vaatama kas jahiga on kõik korras. Imekom­bel oli meie vana jaht hästi vastu pidanud ja mingit leket ei täheldanud.

Pärast olukorra stabi­li­see­ru­mist ja otsust sõitu jätkata vaata­sime ringi ning avasta­sime et Astraia ja Tuule­laul on meist ainult umbes sadakond meetrit ees. Ei tea kas tänu adrena­lii­nile või jahi veealuse osa uuele disai­nile, aga umbes 10 minuti pärast möödusime neist mõlemast. Küll ainult korraks ja siis tuli plekk, meie lemmik, ning teised seisid meil eest ära tasakesi.

Hommi­kul kui Dirhami juures valgeks läks, olime juba fleedi sabas ja tahtsime järje­kord­selt et see pikk sõit lõppeks ning saaksime kiirelt sadamasse.

Haapsallu jõudes otsus­ta­sin veel korra jahi alla sukel­duda, veendu­maks et seal on kõik korras. Siis aga sai kinni­tus mu kõige suurem kartus — jahi põhjas oli suur pragu. Sandwichi välime kiht oli katki.

See mis siis edasi toimus, kuulub aga ulme valdkonda. Hetkega oli kohal Edasi meeskon­nast Jüri oma kraanaga, orgun­nis kohale Edasi käru ning meie jaht oli nagu naksti kai peal seismas. Aitäh!

Vaate­pilt polnud midagi rõõmus­ta­vat ja sisse­tunne ütles, et nüüd on hooajal kriips peal. Hakka­sime mõtlema, et kuidas Tallin­nasse ära saame ja muude eluliste küsimus­tega. Niimoodi mööda­min­nes soovi­tati meil ühe või teise paadi­ehi­ta­jaga rääkida, üks oli kinni ja teine oli välis­maal. Lootus oli juba suremas kui ühel hetkel helis­tas Sulev Küünar­puu ning teatas, et leidis mehe kes meil paadi korda teeb. Tallin­nas oleks umbes kuu aja pärast keegi seda heal juhul vaatama tulnud.

Kahjuks aga tegelane ise pühapäe­val Kessu regatil purje­ta­mas ja sai jahi üle vaadata alles pärast südaööd pühapäeva õhtul. Leppi­sime kokku et töö algab esmas­päeva lõunast ning jaht saab valmis kolma­päeva õhtuks, et jõuak­sime veel kiirus­ta­des Pärnusse Watergate’i starti. Nagu arugi saada, siis Avamere Karika­sarja jääv Kessu regatt jäi meil sõitmata.

Nagu kogemus töömees­tega ütleb, siis midagi head selli­sest asjast loota pole ning ootused polnud kuigi kõrged. Plaani­sin esmapäe­val üle helis­tada ja uurida kas töö on ikka jõus ja käimas, aga enne jõudis tema mulle helis­tada ja teatada, et jaht on valmis. MÜSTIKA! Sellise teenin­duse eest on lust maksta.

Teisi­päeva õhtul natuke enne südaööd lasime jahi vette ja hakka­sime Pärnu poole sõitma. Soe öö, mõnusad söögid-joogid, ainult groodiga 8–9 sõlme — elu tundus nagu lapse­põl­ves loetud Vaikse ookeani saari kirjel­da­va­tes juturaamatutes.

Tahaks siinko­hal tänada kõiki Haapsalu purje­ta­jaid ja inimesi kes meid aitasid! Neid oli päris palju ja poleks uskunud, et nii abival­mis inimesi meil Eestis üldse leidubki.

Ranna­rootsi regati tulemu­sed: http://www.hjk.ee/index.php?lk=426&show=620