Oleme tugevdanud kere tagumise toetuskaare kohalt, lahtised kohad on uuest lamineeritud. Kokpiti põranda ja kere vahele paneme toekad lisaplaadid et kogu asja jäigemaks teha. Pildil hetkel veel lihtsalt makett. Tänud Tuulelaulule sellise praktilise ja lihtsa mõtte eest.

Vööris olid tugevuskaarte otsad teki küljest lahti tulnud, lamineeriti uuesti kinni

Kokpiti põrandas on kihid lahti, et asja tugevamaks ja jäigemaks saada, freesiti augud sisse, lasti mingit spetsvahtu sinna kihtide vahele ja tõmmati sellise omapärast konstruiga asi pingesse kuivamise ajaks. Peaks teoorias olema lihtsam kui kogu asja lahti lammutamine ja uuesti tegemine. Eks suvel näeme kas tasus ära või mitte.

Terve põhi on lahti lihvitud. Kui alguses arvasime et jätame eelmine kevad hoolega alla pandud mürkvärvi alles ja teeme ainult kiilu ümbruse, siis nüüd otsustasime aga ikkagi asja haljaks lasta ja korraliku osmoositõrje teha.

Lisatud on esimese vaheseina uued tugevdused, nii vineeri kui metalli.

Loodetavasti juhtub lähima paari nädala jooksul päris palju silmaga nähtavat lõpuks. Aga sellest juba teine korda.

Minni meie kõrval sai valmis ja tänasest hakkasid poisid juppe tagasi külge kruvima. Natuke kadetaks teeb, aga aega on veel ju … jäägi pole veel läinud.

Sitähän tämä matkapurjehdus on: veneen korjaamista mitä eksoottisimmissa paikoissa.

Kommentaar soomlastelt kes natuke vanema jahiga kui meie oma praegu Kariibimeres seilavad. Natuke lohutab et me pole ainukesed kes remondiga tegelema peavad.

Talvine *hooaeg* on täpselt poole peal, ehk kolm kuud tagasi sai jaht veest välja ja teoorias peaks 3 kuu pärast uuesti veeskama.

Mis siis tehtud on:

• Jahi küljest ja seest eemaldatud peaaegu kõik asjad mis üldse saab. Hetkel küljes ainult veel: vöörikantsel, 2 kaiotsa aasa vööris, vendi luuk, vööriluuk, mastijala kaelus, paar u-aasa mastijala juures, kajutiluugi puitraam. Neid ei hakanud võtma kuna said kõik eelmine aasta uuesti ja korralikult kinnitatud (loe: enamus ei tahtnud tänu ohtrale sikaflexi kasutamisele ära tulla). Aega kulus päris palju kuna tegin paljud asjad üksinda ja ilma eelneva kogemuseta, lõpupoole olid juba kasutusel õiged tööriistad ja teised meeskonnaliikmed, siis sujus päris kiirelt. Kokku ca 32 tundi
• Tekk tervenisti lihvitud. Seda õnneks ise ei teinud, kuigi pärast kõikide asjade eemaldamist oleks see olnud päris lihtne. Ca 10-15 tundi
• Kajut seest TÄIESTI tühi, mitte ühtegi asja ei anna enam ära võtta, eile saagisime isegi elektrikilbi välja. Ning mina olen 2.5 kuud pea kogu oma vaba aja lihvimise alla pannud. Paljud asjad on meeletult aega võtnud kogemuse puudumise pärast, aga enamaltjaolt on aega läinud Polarise toreda ehituse pärast – jahil on nii palju igast liiste, kumerusi, servasid et kõige selle puhastamine on lihtsalt üüratult suur töö. Kordades rohkem kui esialgu arvasin. Täna lõpuks jõudsin ahtriosa lihvimiseni, vot see on ikka täielik ****. Esiteks pole seal väga ruumi et sinna üldse ligi saaks, siis kui lõpuks kohale roomad, siis oled mingi tööriista maha unustanud, siis jääd kinni, siis ei näe kuna käsi jääb valguse ette jne. Õnneks lõpp paistab, paar õhtut veel ja …. Tööaega kulunud ca 75 tundi
• Ahter lahti võetud (pildid paar postitust tagasi) ja praod korda tehtud. Hetkel on veel auk tekis ja kokkukruvimine ootel kuna ootame uut ahterstaagi/bakkstaakide metallplaati, tellisime uue, saime kätte ja siis avastasin et olin tellinud meie jaoks vale. Nii et kui keegi tahab enda Polarisele uut plaati, siis meil on praegu üks üle, väga hea hinnaga annaks ära. Arvan et kulunud on kuskil 10-15 tundi
• Tekk ja kere on omavahel ühendatud miljardi kruviga, need aga väga ei pea kuna kruvipea oli klaasplasti sees ja seestpoolt pingutades käisid kruvid ringi. Puurisime teki sisse 74 (vist) auku et need kruvid kätte saada ja sinna uus lahendus välja mõelda. Ca 10 töötundi
• Praod kiilu ümbruses. Kuigi see on kõige suurem töö üldse, siis sellega oleme tegelenud ainult ettevalmistusega: uued roostevabast terasest vandirautiste pikendused/tugevdused valmis tehtud ja põhja on natuke lihvitud. Praeguseks kulunud paar tundi
• Uued tugevdused/kaared jahi tagumise toe kohale, et kere läbi ei painduks (kiilploki tugi on täiesti vale kujuga, hetkel ajutise toe peal ja ehitame kiilploki kevadel ümber). Vanad lahtised laminaadid osaliselt lahti saetud ja esimesed lamineerimistööd tehud. HURRAA!  Praeguseks kulunud paar tundi

Lisaks on tellitud mõningad uued detailid ja päris paljude (võimalike) asjade kohta oleme uurinud et kuskohast ja mis hinnaga saaks. Talvel ehitamise rõõmud et pole kohe vaja, see tähendab enamaltjaolt et jääb ära 2-5x kallimalt kohapealt ostmine, ja saab rahus valida ja oodata paar nädalat kuniks postipakk tuleb. Või siis välja mõelda kuidas üldse ilma rahata saab, näiteks ise tehes, arvestades eelarvet siis enamaltjaolt niimoodi teemegi. Mis muidugi ei tähenda et jaht tulevaks hooajaks annetusi ja toetusi ei ootaks.

Nüüd tuli küll päris pikk nimekiri aga teha on veel arvatavasti paar korda nii palju, nii et ma nüüd tööle tagasi ja raporteerin järgmistest edusammudest peatselt.

Allpool mõned paar nädalat vanad pildid:

Paar nädalat vana pilt, tekil on nüüdseks veel vähem asju ja terve tekk on üle lihvitud, mitte ainult servad. Kõrval näha Minni oma nüüdseks juba vanas kuues.

Soodimehe talvine töökoht

Mõned augud sai teki sisse puuritud et vanu kruve kätte saada

Auklik “dashboard”

Vaade täpilisele vöörikajutile

Lihvitud kajut ja askeetlik mööbel

Poolenisti lihvitud ahtrikajut. Pildil tundub suur, aga tegelikkuses peab kas käsi olema 2-meetrine või ise poole peenem, et sealt tagant lihvima mahuks.

Võrdluseks sai ära kaalutud ka Minni roolileht: 13.5kg. Ehk et üle kahe korra kergem. Müstika vahe ikka. Samas Minni vana rooli oli ka alt ära võttes üle 30kg olnud.

Õnneks on rannahooajani mitu kuud veel aega ja Eneli hakkas ennast ka selle koha pealt vormi ajama. Võidab see kellel on kõige ilusam roolileht ;)

Plaanis on kaks suuremat tööd: ahterpeegli korrastamine ja eelnevates postitustes jutuks olnud praod põhjas pärast septembrist kolmapäevakut; lisaks lõpmatu nimekiri pisematest asjadest. Kui ainult kevadel selle Lego suudaks uuesti kokku panna …

Eelpool mainitund praod kiilu ümber.

Roolilehe võtsime alt ära ja kallasime veest tühjaks – et järgmine aasta vesi sinna sisse loksuma ei jääks, siis puurisime kogu lehe auke juba eos täis.

Rellakaga ahterpeeglit demonteerimas.

Endine ahterpeegel ja tulevane ahtrikajuti katuseaken.

Teki peal on alles veel mõned üksikud asjad (pilt tehtud paar päeva tagasi, nüüdseks on palju “siledam”).

Täna toodi Eneli kõrvale ka Minni, loodetavasti on tüdrukutel nüüd kahekesi selles endises ööklubis väheke lõbusam.

Toomas on tegelikkuses üle Atlandi ookeani sõitnud juba mitu korda, seda küll teismeeas ja suuremate alustega, seekord aga teeb ta seda kahekesi oma abikaasa Maijaga. Reis sai alguse Turu saarestikust jaanipäeva kanti ja praeguseks on nad omadega jõudnud Kanaaridele. Kuigi nad blogi ei pea, siis on neist aegajalt teiste sinnakanti liikuvate purjetajate käest kuulda.

Kanaaridelt viib reis neid üle Atlandi ookeani Kariibimerre. Kuna sama teekonda läbib päris palju Euroopast pärit purjekaid, siis toimub iga aasta samal trajektoril (väikest erinevustega) ka n.ö. amatööridele mõeldud võistlus ARC – Atlantic Race for Cruisers.

This annual transatlantic rally starting each November in Las Palmas de Gran Canaria, has now become the most popular way to cross the Atlantic. The largest transocean sailing event in the world, every year the ARC brings together over 200 yachts from all over the world. The Caribbean destination is Rodney Bay in St.Lucia, one of the most beautiful islands in the Lesser Antilles. The 2700 nautical mile passage on the NE tradewind route takes on average between 14 and 21 days.

Võistluse start toimub täna lõuna paiku. Võistluse kulgu ja jahtide asukohta kaardil on võimalik jälgida ARC kodukal – http://www.worldcruising.com/arc/viewer.aspx

Jahiks on neil Soomes ehitatud ja kvaliteedi ning merekindluse poolest tuntud Finngulf 38. Kahjuks pole endal olnud võimalust kunagi ühegi FG’a sõita aga kõikide kommentaaride ja võistlustulemuste järgi on ikka väga head jahid. Kusjuures nende mudelivaliku kahte väikseimat mudelit ehitatakseSaaremaal Saare Paadis. Ümber palli käinud “Lennuk” oli ju tegelikult ka Finngulfi põhjal ehitatud. Imelik asja juures on see et minu teada pole hetkel Eestis arvel ühtegi selle tootja jahti.

Toomasele ja Maijale seitse jalga vett kiilu alla ja tuult purjedesse!

Toomase ja Maija jaht S/Y Spica (Finngulf 38)

PS. Kui keegi teab kuskohast saaksin endale Lennuki raamatu “Eesti lipp ümber palli”, siis oleksin selle vihje eest ülimalt tänulik!

Siin nüüd mõned infokillud logiraamatust.

Eneli oli vees 8. maist kuni 30. oktoobrini, ehk natuke alla 6 kuu ja natuke vähem kui lootsime. Sügis oli selline nagu oli …

Kokku käisime merel 58 korda, ehk umbes 2 korda nädalas. Siin oleks parandamise ruumi veel küllaga. Paljuski mõjutas seda vähest käimist fakt et meil meeskonnas ainult üks paberitega liige ja et pärast Muhu Väina oli jaht 2 nädalat remondis, just kõige magusamal suve hetkel. Ning see meie jaoks täiesti olematu sügis.

Kokku läbisime 1124 miili – üks väikestest eesmärkidest oli üle tuhande sõita, nii et selle võib kordaläinuks lugeda. Järgmine aasta tahaks kasvõi natukenegi rohkem, igaljuhul mitte vähem.

Kõige pikem ots oli Muhu väina 3. etapp: Roomassaare – Sõru. Kestis meie jaoks üle 28 tunni ja selle ajaga läbisime natuke üle 90 miili.

Maksimaalne mõõdetud kiirus tuli 30. oktoobri kurikuulsal võistlusel: 14,7 sõlme. See sõit oli ka minu jaoks kõige emotsionaalsem sõit terve hooaja jooksul.

Meeskonnalt kõige meeldejäävama hetke küsimise peale sain alguses vastuseks ühe võistluse, siis teise manöövri, siis kolmanda sõidu – lõpuks aga ei suutnud keegi midagi teistest asjadest ülessepoole tõsta vaid olid üheselt nõus et kõige parem hetk kogu hooaja jooksul oli – hooaeg ise.

Kokku käis Eneliga merel hooaja jooksul 86 inimest. Päris paljud neist olid elus üldse esimest korda merel millegi väiksema kui Tallinkiga. Seega võib merenduse propageerimise programmi ka kordaläinuks lugeda.

Osalesime rohkematel võistlustel kui plaanisime ja saime ohtralt kogemusi millest hooaja alguses ei osanud unistadagi.

Kalevi Jahtklubi kolmapäevakutel startisime 12 korda, kokkuvõttes saime 12. koha 21 jahi seas. Hooaja parim koht oli 5.

Muhu Väinal saime 29 jahi seas 22. koha  – see oli täpselt kolmveerandi peal mille seadsimegi endale eesmärgiks enne seda võistlust.

Lisaks osalesime 5 muul võistlusel Tallinnas. Osadel läks päris hästi :P Suveöö Rahvaregatil saavutasime auhinnalise 2. koha … 3 jahi seas. Osadel ei läinud üldse hästi, nagu näiteks viimane koht Kalevi MV lühiraja võistlusel.

Siinkohal tahaks aga tänada toetajaid ilma kelleta oleks olnud selle hooaja läbimine sellisel kujul kindlalt palju raskem:

Skype

Jarek

Minu isa

Eleny vanemad

Surf.paper.ee

Kõige rohkem aga tahaks tänada meeskonda. Enamuse jaoks oli see hooaeg üldse esimene kokkupuude purjetamisega, seega minu jaoks oli see päris üllatav kui kiire oli kõikide areng. Usun et meil on nüüd päris mitu uut tulevat Purjetajat siit veel tulemas.

Ning ei tasu unustada konkurente – see abi ja nõus mis Teilt on tulnud, see on täiesti hindamatu. Aitäh! Järgmine aasta stardis näeme.

Laupäevane sõit oli aga üllatavalt soe, võibolla tänu uutele tormikatele, võibolla tänu võõrustajate poolt pakutud glögile. Kindel aga on see et sügist, või siis õigemini talve, ei tasu karta ja hea seltskonnaga tasub alati merele minna.

Jaana ja Sulev tegid pilti ka, nendelt on näha päris omapärane vaade merelt – kui terve kallas ja rannik on valge.

Osad kolmapäevakud jäid karmi ilma pärast ära, osad korrad olin haige, siis ei tahtnud ilma pärast minna jne. Ehk sada põhjendust miks me oktoobris ainult korra merele saime, täielik ikaldus hooaja lõpus. Võrreldes eelmise aastaga kus septembris ja oktoobris käisime merel üle 20 korra on tagasiminek ikka üüratu.

Nüüd aga on jaht veest välja tõstetud, puhtaks pestud ja ilusti talvekorterisse tõstetud – kui keegi veel mäletab, siis sellisesse toredasse kohta nagu Piraadi ööklubi ruumidesse. Välja tõstes leidsime siis lõpuks ka põhjuse miks meil pilssi kohati päris palju vett viimasel ajal tuli, nimelt on kiilu ümber päris tõsised praod. Talvisd remonditööd hakkavad peatselt pihta ja loodetavasti saame kevadeks jahi korralikult korda. Teha on arvatavasti rohkem kui jaksame teha, nii ajaliselt kui rahaliselt – peamine eesmärk oleks aga ikkagi kevadel esimestes startides kohal olla.

Üritan läbi talve siin kirjeldada ka siis tehtavaid remonttöid, kui kellelgi on mingeid täpsustavaid küsimusi, siis andke aga teada ja üritan siin ka kajastada töö kulgu ja lahendusi.

Viimastel nädalatel on võistlusi kimbutanud ärajäämised liig karmi ilma tõttu. Seekord aga lubas ennustus tuult max 10-12m/s, puhanguid natuke rohkem, ehk siis igati lubatud normidesse. Kui aga Piritale jõudsime, oli jälle näha kuidas laine muulist pidevalt üle käib, seda osaliselt ka väga kõrge veetaseme tõttu.

Sadamast välja sõites nägime väljaspool muuli lainet ületavat Zuxut, see vaatepilt ei lähe vist kunagi meelest, oli tunne nagu tahaks nad laine pealt õhku tõusta, kiil oli osaliselt näha. See oli esimene märk meid ootavast pesumasinast. Saime aga õnnelikult muuli vahelt välja ja siirdusime kohtunikelaeva poole, otse stardiliinil aga silmasime vees ujuvat palki, ots lainetega veest väljas käimas. Üritasime kohtunikele seda karjuda, aga ilm oli liiga karm et midagi kuulnud oleks ja kõva lainetuse tõttu ei julgenud neile liiga lähedale ka minna.

Kuna pautimine oli selle lainega ja peaaegu olematu kiiruse tõttu kohati pea võimatu, siis jäime starti 1.5 minutit hiljaks. Palju rohkem aga kurvastas see et stardiliinile lähenedes nägime kuidas Blancal oli mast murdunud. Väga kahju sest nad olid hetkel üldarvestuses 3. kohal, ehk kõige parem Polaris. Nende kõrval sõitis Leila, kes samuti ei startinud. Alguses me ei saanud põhjusest aru, aga hiljem tuli välja et nad olid kokku sõitnud ja Leila vöör oli Blanca pakkstaagi “kaasa haaranud”. Tõsiselt kurb.

Meie jaoks sõit alles algas, kohtunikud olid välja pannud üllatavalt pika raja: Paljassaare tipus põhja pool üks märk, Kuuli muna märk ja siis finish (4+6+Fo). Esimene krüssuots ei suutnud me kuidagi kõrgust hoida ja vajusime teistest pidevalt allapoole. Varsti tuli vastu Santa Maria, ilmselgelt oli neil midagi juhtunud.

Santa Maria lammutas eespurje soodinurga- terasrõngas läks pilbasteks ja üle parda, lisaks lagunes kicker’i mastipoolne kinnitus.

Tuul aina tõstis. Järgmisena lahkus “lahingust” Alfa kui neil Lennusadama ees foka/genu ribadeks lendas.

Kui Paljassaare nuka tagant välja saime, siis hakkas aga kogu asi tegelikult pihta. Lained olid pidevalt paarimeetrised, meeskonnakaaslased pakkusid silma järgi paari suurema kõrguseks 3-4m. Üritasin vältida külglainesse sattumist aga paar korda rullis kogu see sein meist lihtsalt üle. Meeskond aga suutis vapralt vastu pidada ja ühtegi nurinat halva ilma kohta polnud kuulda. Paudid toimisid ja märk lähenes. Seabirdi peal oli mõõdetud pagide kiiruseks kuni 20m/s, Tallinna Madala mõõtja näitas sellel ajal puhanguid kuni 22m/s.

Pärast märki tuli allatuuleots üle lahe. Kogu meie vastutuulevaev sai kuhjaga tasutud – ainult foka ja rehvitud groodiga sõna otseses mõttes lendasime allatuult. Jaht oli pidevalt glissis ja kiirused olid silmnähtavalt suured. Kuna spinni polnud, siis rool kuulas väga hästi sõna ja enamuse ajast meeskond ainult kilkas rõõmust. GPS näitas max kiiruseks 14.7 sõlme! Pidevalt oli 10-12 sõlme sees ja sõitsime lainetele tagant sisse nii et vesi kahte lehte lõi. Tulid meelde kaadrid VOR’ist ja muudest avamerevõistlustest. Loomulikult siis kui asi hakkas huvitavaks minema, tuli Soome poolt Tallink. Möödusime neist päris lähedalt, mis omakorda tähendas et mingil hetkel olid meil seljataga paarimeetrid lained ja eespoolt tulid pea samasuured Tallinki ahtrilained. Kui need ühel hetkel kokku said, siis oli tunne nagu oleks põrgukatel keema hakanud. Jahi keskosa kohal kerkisid ülesse tühja koha pealt veeseinad, mis siis suure mürtsuga tekile kukkusid.

Korraks tuul vaibus (st 10-12m/s) ja saime teha enne Kuuli muna halsi, pimedas leidsime isegi märgi ülesse ja olime kätte saamas Minnit. Kuni finishini käis nendega tihe rebimine, mis päädis sellega et meie olime neist natuke ees. Arvatavasti ajaga nad võitsid meid.

Siinkohal tahaks kõik selle võistluse tulemused unustada, sest see mis siis tegelikult pihta algas …

Saime oma purjed KJK juures maha ja suundusime mootoriga oma sadama poole tagasi kui muuli otste juures järsku nägime punast hädaabiraketti Pirita ranna eest. Enne kui jõudsin midagi mõelda, tegutses terve meeskond välgukiirusel ja otsustasime suunduda appi. Helistasime Merepäästesse kuskohast õeldi et teavad et seal üks jaht triivib. Olime just muuliotste vahel kui meist käis üle suur laine ja kustutas meie mootori. Päästjatest olid saanud päästetavad. Kuna tuult oli päris palju ja õigest suunast, siis õnneks liikusime jõe peale tagasi. Veel kiiremini kui välk, olime seest toonud uuesti foka ja selle külge pannud. Sellega õnnestus mööda jõge Kalevi JK’sse jõuda ja jaht kai külge kinnitada.

Samal ajal jõudis kaatriga sinna Viljar Tuulelaulu pealt. Tuli välja et nad olid kaotanud paarsada meetrit enne sadamat roolilehe ja jaht muutus juhitamatuks. Viskasid küll kiirelt ankru sisse kuid see ei pidanud nii kõva tuulega, nii et nad triivisid aina rohkem kalda poole. Jahtklubis arutati kiirelt erinevaid võimalusi, lõpuks otsustasid poisid et peab jahi ikka enne ööd kätte saama. Algas mastaapne päästeoperatsioon, mina ja Indrek Viru pealt tõime meie jahi kiilploki maalt ära kuna see oli kõige lähemal hoiustatud ratastel kiilplokk. Randa jõudes oli kohal päris palju inimesi ja üks Land Rover tõmbas vintsiga jahti kalda peale, kohale tuli suur kraana, kes siis jahi veest välja tõstis ja masti maha võttis. Et asi ikka keerulisem oleks, oli kiilploki üks rehv purunenud ja tänu sellele asi nii madalal et lohises põhjaga liiva peal kui minema veeti kahe maasturiga.

Rait kommenteeris asja Kipperi foorumis ise nii:

Tuulelaulul murdus roolipollar ca 200 m enne muule. Saime kiirelt purjed alla ja ankru vette, kuid ülisuure lainetuse tõttu ei pidanud ankur kuigi hästi. Helistasime merepäästesse, lasime välja hädaabiraketi ja põletasime säratuld, kuid lahel liikunud alustest keegi meile appi ei tulnud. Eneli küll üritas korra, kuid tulutult. Meie hädaabiraketi peale tuli jahtklubist lõpus välja üks kaater, kes meid püüdis küll välja tõmmata, aga see ei õnnestunud… jaht oli triivinud selleks hetkeks juba lootuseltult kaugele liiva. Et laine jahti võimalikult vähe kahjustaks, tõmbasime jahi maksimaalselt kreeni ja triivisime vaikselt edasi kuni vesi oli vööni. Seejärel tõmbasime maasturiga jahi veepiirile, kust tõstsime selle kraanaga kiilplokile. Päästeoperatsioon lõppes öösel kell 3 ja jätkus jahi transpordiga KJK’sse täna hommikul.

Täiendus: Tuulelaulu enda blogis ka nüüd pikem kirjeldus kuidas kogu asi juhtus.

Tuulelaul Pirita rannas (foto: sults)

Hoolimata kogu sellest materiaalsest kahjust mis eilne võistlus põhjustas, arvan mina et see asi lõppes ikkagi õnnelikult ja oli enamustele väga heaks õppetunniks. Kõik elusad ja terved, see ju peamine. Mina eelistaks iga kell olla silmitsi selliste oludega võistlusel kus sul on teised jahid ümberringi, kui et mingi nõrgem koht annab järgi üksi merel olles, veel külmema (öösel oli 4 kraadi kui rannas toimetasime) või karmima ilmaga. Meri peabki õpetama, osad õpivad, osad mitte …

Tegelikult aga tahtsin kirjutada hoopis sellest kui tore on kogu see Polariste (ja muidugi teiste veerandiste ka) seltskond. Lisaks juba päris aktiivsele kambale, tundub et asi läheb aina huvitavamaks. Esiteks toodi Loviise Pärnust pealinna ja loodetavasti hakkavad nad järgmine aasta koos meiega ka võistlema. Nüüd selgus lisaks et Laura-Johannal uued omanikud ja plaan jaht korda seada samuti järgmiseks hooajaks. Seda juba siis arvatavasti uue nimega … Twister. Päris hirmuäratav igastahes.

Kuna Polariste näol on tegemist päris omapärase scene’ga, siis sai neile tehtud ka lõpuks üks ühine kodukas: http://www.polaris-yachts.ee/

Hetkel küll infot vähe, aga loodetavasti tekib seda ajaga sinna aina juurde ja suudame natukenegi säilitada seda tükikest Eesti purjetamise ajaloost.

Juhul kui kellelgi on sinna lehele midagi lisada või soov täpsustada, siis andku aga julgelt teada.

Kui kõik oma ülesanded lõpuks meelde tuletasid, siis sujus kõik ikka päris hästi. Selleks ajaks aga oli võistlus juba poolel teel ja olime lootusetult tagaotsas.

Rada pandi seekord päris huvitav: start -> Katariina kai -> stardiliini poi uuesti -> Katariina kai -> finish. Algus oli päris kõva tuul ja ilus päikesepaiste, otsustasime panna väikse genu (see mis meil ikka väga ei vea). Siis aga tulid tumedad pilved ja tuul muutus hästi puhanguliseks, aga õnneks natuke vaibudes. Selle vahelduva ilma tegi aga veel keerulisemaks päris mitu reisilaeva, mis otse üle võistlusraja sõitsid, meilgi õnnestus kahele laevale päris lähedale sattuda ja tunda seda nõmedat tuuletut olukorda kus igasugune käik ja juhtimine kaob. Eks sinnagi läks päris palju aega kaduma.

Siis aga hakkas sadama, üks väheseid kordi üldse sellel hooajal. See tõi aga taevasse isegi 2 vikerkaart – nähtus mida just väga tihti ei näe.

Eessõitjaid kätte ei saanud, aga samas oli hea meel et meil pidevalt kannul olnud Vesilennuk meist lõpus mööda ei läinud. Kahjuks küll nad edestasid meid parandatud ajas natuke,

Üks tore vahejuhtum oli veel – nimelt pärast suurte jahtide starti leidsime stardiliinilt veest päästerõnga, korjasime selle ülesse ja vahetasime pärast jahtklubis rummiteede vastu. Kuidas see sinna vette sattus, jäi natuke segaseks, kui keegi teab, siis oleks tore kui meid valgustataks.

Kokkuvõttes saime 10. koha 14 jahi seas – meie kohta keskmine tulemus. Natuke oleks võinud parem olla aga trennide vähesus andis tunda ikkagist. Järgmine kord siis paremini.

KJK XV seeriavõistluse tulemused

Võistlusest ja vikerkaartest on paar head pilti Minni galeriis:

http://picasaweb.google.com/purjekasminni/16KJKSeeriavoistlus16092009#

Käisime igaks juhuks jahti kontrollimas ja tuul oli tõesti tugev. Seda suurem oli üllatus kui nägime enda seisva jahi kõrval kihutavaid surfareid. Jahiga poleks sellise tuulega kindlalt tahtnud sealt välja hakata minema.

Nüüd tuli välja et just siis ja seal purustati Eesti kiiruserekord vee peal tuule jõul liikudes: 71,53km/h!!!

Palju õnne Ernole sellise hulljulge saavutuse eest!

Eile käisime merel ja toimus paar pisikest intsidenti – tundub et olime Vana vihastanud ja tänaseks polnud ta meile ikka andestanud.

Nagu juba kombeks saanud, polnud seegi kord õiget meeskonda kohal, vaid asendusliikmed kellest 2 isegi elus esimest korda purjetamas. Et asi ikka segasem oleks, oli roolis Tom ja mina tegelesin see aasta esimest korda üldse mingi muu asjaga – sootidega.

Olime nii hoos uutele purjetamishuvilistele nende ülesannete tutvustamisega, et ei pannud tähelegi stardisignaale. Jõudsime kohtunike laevani 1.5 minutit enne starti, saime üllatuseks teada et toimub jälle allatuule ehk spinnaakriga start. Loomulikult polnud meil midagi valmis pandud ja olime valel pool stardiliini. Lisaks õnnestus kuidagi käik ära kaotada, nii et olin hetkeks täiesti veendunud et jäämegi 1 minut enne starti valele poole liini – see aga pole lubatud ja mul polnud mingit aimu mis karistus sellega kaasneks. Uus roolimees oli küll üksjagu segaduses kui üritasime krüssata vasakuga vastu kõikidele paremaga vastu tulevatele startijatele. Õnneks saime ikka õigele poole tagasi, kellelegi jalgu ei jäänud, saime genu alla, spinnu külge ja suuna õigeks stardi poole. Arvatavasti olid need minu kõige kiiremad paar minutit selle jahi peal. Startisime paarkümmend meetrit tagapool kui teised ja olime päris õnnelikud et kõik niigi hästi oli läinud.

Kuniks … avastasime et mina polnud spinni kotti reelingusse kinnitanud ja see kukkus sada meetrit pärast start vette. Korraks arutasime et kas tasub päästma minna või mitte. Loomulikult valisime keerulisema tee ja meie kogenematu meeskond võttis uuesti spinnu alla, tegime tagasipöörde, korjasime koti ülesse ja tõmbasime spinnu uuesti ülesse. Selleks ajaks olime teistest ikka päris kaugele maha jäänud.

Esimese märgina võeti Kuuli muna, selleks ajaks olime saanud osad jahid peaaegu kätte. Krüssuotsal Paljassaareni võtsime veel teisi kinni ja sealt edasi Naissaare poole uuesti spinnuga sõites möödusime juba Vesilennukist ja Virust. Teised olid ka juba käega katsuda.

Kuid siis tuli teha halss ja keerata külgtuulde. Manööver oli aeglane aga saime selle tehtud, Viru ja Vesilennuk said meist jälle mööda. Kuskilt tuli järsku korralik tuul, arvatavasti kuskil 10m/s kanti, lisaks veel puhangud. Siis aga juhtus mis juhtuma pidiga – reguleerisin spinni poomi, samal ajal brassi reguleerides, jätsin poomi allatõmbe lahti – brouch ja spinni poom lendas ülesse vöörstaagist teisele poole. Kogenematu meeskond üritas igaüks eri asja teha ja enne kui saime spinni kätte, rebenes see laperdades täiesti ribadeks.

Lõpuks saime purje kätte ja otsustasime teise spinniga mitte riskima hakata vaid panime genu ülesse. Kui ringi vaatasime, siis oli näha et me polnud ainukesed kes hädas olid, enamus Polarisi tegid samu trikke, õnneks küll varustust lõhkumata. Järgmisesse märki jõudes olime jälle täiesti viimased. Viimasel krüssuotsal saime imekombel Vesilennuki kätte kuigi olime ülepurjestusega jälle päris hädas.

Kokkuvõttes saime 9 jahi seas 7. koha. Tegelikult tundub see liiga hea, oleksime kuhjaga väärinud kõige viimast kohta.

Tore oli pärast teiste veerandiste omadelt muljeid kuulda ja teada saada mis me valesti tegime. Loodevasti seda teadmist aga vaja ei lähe.

III grupi lõpptulemused:

Täna aga algas kogu sõit juba alguses halvasti, Mari-Liis ja Kristjan ei pidanudki tulema, siis teatas Tom 2 tundi enne starti et ta ei saa tulla ja kõige lõpuks magas Oliver kodus nii kõvasti et toru ei võtnud. Mõtlesime juba talle ukse taha prõmmima minna. Lõpuks saime Oliveri jalgele ja tunni ajaga ka asendussõitja Borka kohale, kes oli enne isegi paar korda jahiga elus sõitnud, seega meie mõistes kesktaseme spetsialist.

Registreerimas käies arutati seal et äkki teeks allatuule stardi (tavaliselt on ikka vastutuule start), mis tähendaks spinnaakriga starti. Ning et väga raja võimalusi pole kuna selle suunaga satuks igal juhul enamus jahte samal ajal Soomest tuleva Tallinki ette – seda pahandust kohtunikud ei taha. Tegelikult aga pandigi rajaks S 3- Fo , ehk siis start – laevatee teljepoi – finish olümpiamärgi juures. Ehk täpselt laevateele ja tagasi. Olgu etterutates õeldud et täpselt märgi juures Tallink meist kõigist mööduski ja üks Lindaliini katamaraan sõitis täpselt võistluse keskelt läbi kui osad spinnuga märgi poole läksid ja teised sealt juba krüssus tulid. Loodan et jäi kõikide vahele ikka piisavalt ruumi.

Olime enne ainult ühe korra allatuule starti näinud, seega ei osanud kuidagi õigesti käituda ega kohta valida. Lisaks kartsime pigem valestarti, kui et jääme hiljaks. Nagu karta oligi, olime stardiliinil teistest 30 sekundit hiljem, 45 sekundit pärast starti ja loomulikult kõige viimased. Algas tagaajamine, pigem siis küll tagasõit. Spinnu ots oli kõige tasavägisem mis mina näinud olen, märgis olid 8 Polarist ja veel paar muud alust praktiliselt koos. Kuna me polnud kindel kuidas uue kooslusega saame spinnu alla, siis üritasime võtta märki väga ohutult, tegelikult tähendes see et me ei läinud märki otse, vaid lasime ühe jahi vahele ja märki võttes ei andnud meist väljaspool olnud Vesilennuk meile ruumi (neil endal oli vist keegi ka ees), pidime tegema väga ohtlikku manöövri ja nende ahtrist hoopis läbi minema väljapoole. Tulemus see et meil käik kinni pärast märki, olime kõige alumised ehk teiste tuulevarjus ja peaaegu kõige viimased.

Nüüd algas tagaajamine ja trall. Kahjuks ei saanud täiskiirust  kätte kuna kallutajaid vähe, küll aga suutsime nurka hästi sõita. Poole tee peal olime Juko kätte saanud ja veel paari jahti üle krüssanud. Jõkke sõitsime sisse nii et Juko meie ees pool paadipikkust, Blanca paar paadipikkust taga. Nagu alati, jäime siis teistega võrreldes seisma – üks hakkas eest minema, teine tagant kätte saama.

Tuul oli peaaegu otse pikki jõge, seega pidi tegema veel päris mitu pauti et finishijooneni jõuda. Käis paras närvide mäng ja paut paudi otsa. Meil õnnestusid need kõige paremini, lisaks suutsime kiirust hoida ja finishijoonel olime Jukost 10 sekundit ees, Blancast aga koguni 31. Parandatud ajas jäid nad meist samuti taha.

Kokkuvõttes 7. koht 14 jahi seas, sealhulgas 4. koht 8 Polarise seas. Ehk mõlematpidi esimese poole sees. Seda siis esimest korda meie hooaja jooksul, nii et hoolimata raskest algusest võib sõiduga rahule jääda. Muidugi võis ka rahule jääda sellega, et saime aru kuhu kadus see aega mis meid veel kiirematest eraldas – teoorias oleme kõvad, kui nüüd veel sõita ka oskaks ;)

Jälle paar Taaveti tehtud pilti

Kalendrisse vaadates on tegelikult alles ju hooaja keskpaik, seega sõita peaks veel natuke saama. Kui ainult ilmad lubaks.

Lisaks tahaks tänada kõiki konkurente, teist on hästi palju abi olnud nii oskuste kui motivatsiooni leidmisel. Lahe on vaadata kuidas stardis on päris palju Polariseid ja tihti finishini välja sõidetakse külg-külje kõrval. Usun küll et tegemist on Eesti avamerepurjetamises kõige tihedama konkurentsiga “klassiga”.

Scott sõidab praegu purjekaga Miamist läbi Panama Bangkok’i, päris huvitav lugemine meeskonna komplekteerimisest ja koostööst – nagu mõnes paremas ladina-ameerika seebikas. Sealt väike mõttetera töötamise ja purjetamise seose kohta:

Last summer I sailed across the English channel with a couple of friends.  A couple of months later, I met one of their fathers at a BBQ.  In an attempt to make conversation, I asked him if he sailed as well.  He gazed at me with that stoic Scandinavian look and responded “No, I work”.

Siin siis pildid katkistest juppidest mis Oliverile pakkstaaki pingutades pihku jäid.