Uku kirjutas paar aastat tagasi n.ö. projekti alguses:

Kas teil on olnud mõnikord tunne mõnes järjekordses ummikus seistes, et tõuseks püsti ja kõnniks lihtsalt minema?
Minul on aeg –ajalt tunne, et olen ummikus. Tahaks edasi liikuda, tahaks olla juba kuskil …aga taust hoiab mind paigal. Näiliselt on kõik hästi. Mul on armastav naine, toredad lapsed, tasuv töö, kinnisvara siin ja seal … Tegelikult see kõik ahistab ja surub mind kitsatesse kohustuste raamidesse. Aga aeg… Aeg ainult ruttab. Ja mina seisan ummikus. Ootan vaid, kui eesseisva auto tuled hakkaksid liikuma. Ei !!! Parem tõusen ja järgnen oma sinilinnule. Pean kõigepealt iseendale tõestama, et mu vaim on veel virge ja lihased kuuletuvad mu unistustele.
Unistus on minna uitama ümber selle maamuna ja kui on õnne, tulla tagasi siia külma maanurka koera jalge vahel (vt. Gloobus ) Kindlasti tohutute muljetega ja kahjuks tunduvalt vanemana. Loodan uurida enda jaoks, kas Maailm on ümmargune?
See on tahe. Ja tahe on peamine.
Tahte realiseerimiseks on vaja leida sobiv purjekas. Loodan selle küsimuse lahendada lähimal ajal. Ehk selle aasta jooksul.Kust algab minu reis, mis sadamaid ma külastan, kui kaua mu reis kestab ja kas ma kunagi ka tagasi tulen??? Ei tea ma veel. Kindlasti saad sina seda teada kui käid aeg-ajalt siin leheküljel kolamas.
ÜKSINDA ÜMBER MAAILMA on mu reisi eesmärk ja lootus.
Võib-olla sünnib sellest reisist ka kirjasõna (kui saatus tahab ja mõni kirjastus toimetada võtab).

Kuu aega peale teele asumist on selle kohta isegi uudis avalikustatud http://www.parnupostimees.ee/?id=284296.

Loodan kõigest südamest et ta leiab sealt reisilt selle mida otsima või vaatama läheb ning naudib igat hetke sellest imelisest matkast.

Uku Randmaa Hanse 430 tüüpi jaht “Temptation III”

Eelmine aasta hooaja lõpus paaril võistlusel käinud ja väga hästi esinenud Pille-Riin viidi Tallinnast Pärnusse, kahju kohe. Samas sealt toodi vastu Loviise, kes eelmine nädal tegi oma esimese etteaste KJK kolmapäevakul. Seis uute ja lahkunud jahtide osas 1:1.

Vesilennuki meeskond leidis endale uue Polarise kellel nimeks Astraia, kahjuks aga jäi tänu sellele vana alus kai peale uut omanikku ootama. Seis 2:2.

Laura-Johanna nimetati ümber Twister’iks aga talvel alanud kapitaalremont käib senini, ootame huviga millal veeskamine toimub. Seis 2:3.

Alcedo, endise nimega Vaim, pidavat kah olema ette võetud ja plaanis kapitaalremont nagu mitmel teiselgi. Kuna vees teda pole hetkel, siis seis 2:4.

Lisaks on Piritale toodud Gemma, kahjuks ei tea kuskohast. Hetkel küll pole vees ega võistlemas näinud, aga loodame kõige paremat. Seis 3:4.

Selle järgi tundub et olukord on läinud hoopis halvemaks hoolimata suurtest tegudest mis tehtud ja teoksil. Et saaksime vähemalt viiki, võiks keegi selle suurepärase isendi Soomest ära tuua:

http://www.polaris-yachts.ee/2010/06/25/myya-stella-polaris-l8322/

Võistlustel väga hästi esinenud paat ja kuuldavasti ka väga heas korras. Hind on arvatavasti kah paindlik. Meie meeskonna poolt kindlalt igasugune abi kui keegi otsustab selle paadi kodumaale tagasi toimetada.

Raja leppisime lihtsalt kokku, stardi andsin mina suvaliselt udupasunaga ja sõit võis alata. Ei teagi kuipalju see võidusõit oli, kui pigem selline tore koosviibime konkurentidega ja erinevate jahi detailide, trimmi ning strateegiate üle arutamine. Peaeesmärk meeskondadele üks lõbus teistsugune õhtupoolik sisustada sai igati täidetud ja endalgi tuli jälle teadmisi juurde (eriti on seda minul vaja kunas nüüd pean purjede trimmiga see aasta rohkem tegelema). Pärast pakuti kai peal veel kringlit ja kihisevat, seda küll tegelikult meie vöörinaise Mari-Liisi sünnipäeva puhul. Arvan et võitsid kõik kes osalesid, igati.

Aga nagu õeldakse et üks liikuv pilt on rohkem kui tuhat blogikannet, siis vaadake parem ise mis toimus:

Polariste naistevahetus from Jens Kasemets on Vimeo.

osades Astraia, Eneli ja Minni

Music: James Yuill – On Your Own

Üleeelmisel nädalavahetusel toimus siis järjekordne meie jahi nime järgi ristitud võistlus — E4 karikavõistlus. Eelmine aasta kahjuks ei õnnestunud osaleda, see aasta oli kindel soov olukord parandada. Võistlus ise oli kahepäevane ja kohal käisime mõlemal päeval. Tuult väga ei olnud ja seega meie jahil väga käiku ei olnud. Sõidus midagi eriliselt ei juhtunud kui et esimesse starti jäime pea 4 minutit hiljaks. Teise päeva ainukeses sõidus aga me ei saanud isegi aega kirja kuna tuul vaikis ja meiega koos sõitnud suuremad jahid finisheerisid palju varem. Hea trenn oli ja õppisime päris palju. 7 jahi seas 7s koht.

Eelmise nädala kolmapäevaku puhul oli ilmataat jälle vähe kõvema ilma välja toonud, selleeest aga panid kohtunikud välja vähe pikema raja — samasuguse nagu eelmise aasta kurikuulsal septembrisõidul. Üksjagu deja-vu tunne oli. Kuna tuult oli kõvasti, siis panime eespurjeks foka, mis meil teadupärast üldse ei tööta, ning loomulikult polnud meil veel paigas foka plokke vaid pidime kasutama genu omasid. Selgelt olime käigus aeglasemad kui teised. Spinnu otsal panime ka vale spinni ja ning jälle aeglasemad kui teised. Küll napilt aga ikkagi kaotasime teistele, tekkis korraks isegi tunne et sõidame teistega peaaegu võrdselt. 5 jahi seas 5s koht.

Ning siis tänane kolmapäevak. Palju muutusi. Esiteks see et mina täiesti uue koha peal, genu sootide ja spinnu peal. Ütleme nii et trimmist ma ikka mitte midagi ei tea, tänu eilsele trennile sain aga vähemalt poolt manöövritega rahuldavalt hakkama. Teine suurem muudatus aga see et meie verivärske lubade omanik Tom oli roolis. Start läks hästi, saime kohtunikelaeva juurest minema kuskil 5–7 sekundit pärast stardipauku. Meie taga Minni aga surus Brigitta (hoopis teise grupi jaht) stardist välja. Edasi üritas Tom aru saada mis roolis tegema ja vajus kohati natuke alla aga siis kui hoo ülesse saime siis suutsime teistega tempot hoida. Siis aga juhtus mis juhtuma pidi — olime eelnevatel kohtumistel vältinud liigtihedat kontakti juba kuulsust kogunud Matilda’ga, aga seekord see ei õnnestunud. Sõitsime paremal halsil ja nemad lähenesid meile vasakul, otse ristumiskursil. Olin täiesti veendunud et nad teevad paudi või annavad meile teed, mõned paadipikkused enne aga sain aru et see on ainult lootus. Valjuhäälselt teatasin parema halsi õigusest, selle peale aga pauditi meile otse ette. Tom roolis keeras meid mõnusalt otse tuulde et kokkupõrget vältida ja mitte samal kursil neile tagant sisse sõita. Käik kinni ja meist suurem jaht otse ees. Mõtlesime siis ära pautida aga otse meist paremal oli Minni, mis tähendanuks et paudime otse neile ette. Õnneks hetke pärast Minni pautis ja saime samuti ära pautida.

Edasine sõit oli meie jaoks selline tavaline tagaajamismäng. Ainukesena meist tagapool olnud Viru jäi pärast teist märki juba eelpoolnimetatud Brigittaga kahevõitlust pidama (Andres kirjeldab seda juba oma blogis), meie üritasime teistele järgi jõuda. Natuke isegi saime järgi külgtuuleotsal kaotatud maad tasa tehtud (vahe märgis 2 ja 1.5 minutit) aga järgmisel krüssuotsal läksid Leila ja Tuulelaul oma teed, natuke arusaamatu kuidas nad kohati ikka nii kiirelt sõidavad, omast arust midagi valesti ei teinud. Finishini olime Minni ahtris ja vahemaa püsis peaaegu sama, siis aga jõele jõudes tuul kukkus nii et meie saime veel inertsiga aga ilma käiguta sisse, Viru meie taga aga jäi peaaegu seisma. Tänu sellele saime lõpuks hooaja esimese mitte-viimase-koha. Hea oli näha et meeskond saab hakkama teistel positsioonidel ja päris lootusetu olukord pole. Vahemaa muidugi kahe esimese jahi suhtes meenutab eelmise aasta algust, tundub et on 2 eri võistlus — teised vs. Minni ja meie. 5 jahi seas 4s koht.

Lõpuks saime Andrese abiga ära ühendatud ka oma tuulemõõtja, millest küll hetkel veel üldse abi pole kuna näitab midagi täiesti valesti. Jälle või siis ikka veel üks asi tegemiste nimekirjas alles, krt.

Merele välja sõites nägime, et kalda alla pandi just mingid märgid, seega tundus hea mõte kohe kah neid treeninguks kasutada. Genu läks ülesse Peetri kommentaaridega, et see on küll kõige kergemini ülesse minev genu tervel eestimaal. Hetk hiljem kui aga tahtsime purje alla võtta, see enam alla ei tulnud. Pärast pikka pusimist ja arutamist otsustasime sadamasse sõita ja masti ronida. Sõitsime bensujaama juurde kuna tundus, et seal on tuulevaiksem. Ronisin siis masti ja avastasin, et minu hoole ja armastusega aretatud skiiviboks ei toiminud nagu arvasin ja genu fall jooksis kinni rulliku vahele. Natuke pusimist ja saime asja lahti.

Kuna seda viga väga kergelt parandada ei saanud, siis viisime jahi oma kohale tagasi ja ronisin uuesti masti (õigemini tõmmati) juba hambuni relvastatult. Puurisin needid lahti ning võtsin skiiviboksi välja. Puuduva falli asemele arendasime ajutise falli väljastpoolt masti, et saaks vähemalt kolmapäevakust osa võtta.

Üks sõidu eesmärkidest oli tegelikult trimmida meie täiesti lõdvalt kinnitatud ja kõverat (igat pidi) masti, aga kogu see jama falliga ei jätnud masti jaoks lihtsalt aega. Jama nimelt selles, et panime masti korra paika eelmine nädal, aga üks vantidest polnud mastis oma pesas korralikult ja läks paika alles hiljem, seda küll korraliku pauguga, nüüd lihtsalt tuleks kogu see trimm uuesti teha — milleks lihtsalt pole aega see nädal, muu elu vajab kah ju elamist.

Lisaks avastasime, et olime groodi rehviotsa lahti teinud ja unustanud sõlme otsa panemast, selle tagajärjel jooksis rehviots poomist ilusti välja. Väsinuna aga ei hakanud seda enam tagasi panema, et ega äkki pole vaja …

Kolmapäevaku algus oli paljulubav, kogu plaanitud meeskond oli õigeaegselt kohal, saime sadamast välja pea esimestena väikestest. Kuna tuul oli päris kõva, siis otsustasime ära testida meie natuke muudetud rehvimislahenduse, olgu õeldud et eelmine ei töötanud pea üldse ja tänu sellele sai eelmine aasta korduvalt rehvimata jäetud. Groot tuli ilusti alla ja saime rehvi külge, rehviots aga oli puudu ja selle asemele aretas Tom poomi otsa mingi ajutise lahenduse. Toimis küll. Rehvitud purjega ja väiksema genuga saime päris hea käigu, vähemalt omast arust. Pärast starti aga saime aru et kõrgust kaotasime teistega võrreldes päris kõvasti.

Sõit ise oli meie jaoks tavaline, jälitasime teisi kohe algusest saati, proovisime erinevaid purjesid ja trimme, et näha kiiruste vahet. Vahepeal saime teisi jälle kätte, ja siis jälle sõitsid nad natuke eest ära. Kõige lõpus aga hakkasid Minni ja Viru üksteist natuke trügima ning Viru omadel toimus mingi jama, nii et finishis olime üllatuslikult 2 paadipikkust enne neid. Pärast ajaparandusi ikkagist neljas ehk viimane koht. Sõiduna kesine aga trennina väga hea.

Palju jama ja virisemist ning liiga vähe sõitmist ja trenne, aga küll me ühel päeval saame oma varustuse korda ja siis hakkame *purjetamist*, mitte remontimist õppima :P

Track: http://tracker.viiret.ee/

Tulemused: http://kjk.ee/upload/events/doc12742893711.htm

Nagu ikka, oli plaan minna merele natuke varem, et jõuaks varustust ja meeskonnatööd kiirelt järgi proovida. Hoolimata manitsustest varem kohale tulla, jäin aga ise pool tundi hiljaks. Õnneks oli kogu plaanitud meeskond kohal ja jaht ilusti valmis pandud. Päris uhke tunne oli, tundub et meeskonnast saab isegi asja ;) Tublid olete! Eelmine aasta sõitsime kuuekesi, siis täna oli meid pardal isegi 7, jälle omamoodi rekord.

Jõudsime merel enne starti paar manöövrit teha ja valmistusime stardiks kui avastasime et 3. ja 4. rühm (kus meie sõidame) stardivad koos, seega tuli start 5 minutit varem kui olime arvestanud. Igaks juhuks ei hakanud enda elu raskeks tegema ja otsustasime startida märgi juurest ning mitte minna teistega kohtunikelaeva juurde trügima. Ilusti jäime stardiliinile veel 20–30 sekundit hiljaks ja sõit võis alata.

Paar esimest märki võtsime ilusti ja manöövrid toimusid kiirustamata ning ilma suuremate vigadeta. Kartsin, et meeskond on talvega unustanud oma rollid, aga kõik oli nagu poleks talve vahelgi olnud. Trimmimist on, aga tiimitöö sujus.

Kuna olime teistest eemal natuke, siis ei saanud väga arugi kes ees ja kes taga, sõitsime oma sõitu ja üritasime krüssata viltuse windexiga — koguaeg oli tunne nagu midagi oleks viltu. Ja päris purjede järgi tunnetust polnud, hooaja esimestel sõitudel oli roolis Toomas (meeskonnaliige, mitte automaatika siis), ning minu jaoks olid need purjede all selle hooaja esimesed miilid.

Peaaegu jõudes viimasesse ülestuulemärki, karjus keegi järsku et “üle parda”, millegipärast arvasin et Toomas lendas minema. Järgmine hetk aga nägin teda lihtsalt perstpidi üle parda olevat, siis arvasin et kõik ikkagist korras. Hetk hiljem sain aru, et vette oli kukkunud hoopis kottis spinn, lihtsalt libises käte vahelt vette just sellel hetkel kui üritati reelingusse kinnitada. Mis siis ikka, paar kiiret halssi ja pauti ning hinnaline puri oli päästetud. Hooaja esimene MOB harjutus kah edukalt tehtud.

Märgini oli paarsada meetrid, hakkasime uuesti spinnu ette valmistama, aga siis tuli välja et spinnipoomil oli üks tähtis jubin otsustanud töölepingu ülesse öelda. Kaalusime küll asenduslahenduse ehitamist, aga kindluse mõttes jätsime selle idee pooleli, oleks võibolla midagi veel katki teinud. Olime teistest päris pikalt maas ja ei tahtnud riskida, otsustasime kindla peale lõpuni sõita.

Kokkuvõttes saime meie klassis 4 jahi arvestuses hinnalise 4. koha. Täpselt selle mis väärisime. Jäime sõiduga tegelikult väga rahule, meeskonnatöö sujus, jaht liikus mõnusalt, tekipealsed uuendused tõestasid ennast. Hea oli et sellised väiksed viperused nüüd juhtusid, mitte mingi karmima ilmaga.

Ahjaa, ilm oli ka super, lainet polnud ja päris kõva tuul, sai hästi kihutada.

Tulemused: http://kjk.ee/upload/events/doc12736876241.htm

Täna sai merel käies siis viimased hädavajalikud plokid ja otsad külge pandud — küll mitte kõike mis plaanis ja mida parandada tahaks, aga piisavalt et homme võimalusel meie jaoks võistlushooaeg avada. Esimest korda tekkis tunne, et jaht on valmis. Tegemisté nimekiri on veel pikk, aga praeguses olekus oleks nõus juba pikema otsa vajadusel ette võtma.

Et ise ära ei unustaks mis töö on ära tehtud, siis otsisin välja mõned pildid eelmisest ja üleeelmisest aastast, ning ehistustööde lõppjärgust paar nädalat tagasi. Kes oskab õelda mis pilt mis ajajärgust on, saab auhinnaks … tugriku?

Terve talve seisime Tuulelaulu seljataga, nagu tavaliselt, nüüd korraks oli võimalus neist veerand paadipikkust eespool olla.

Kui ööklubi Piraat veel tegutses, siis pääses sisse kõrvaltuksest, mis oli natuke väiksem. Aga tüdrukud olid siis seal samuti ilusad.

Ei pääsenud me ka intsidentidest. Tööde käigus oli jaht kiilploki peal liiga palju taha nihkunud ja ilma toestamata kippus asi tahapoole ümber kukkuma, kui paar meest raskuseks eespool kärukonksu peal ei kõõlunud. Läbi väikse pusimise saime konksu traktori külge kinnitatud, aga oh seda üllatust, kui tuli välja et hoopis konks oli traktori küljest lahti ja jaht järsku ootamatult tahapoole vajuma hakkas. Õnneks Oliveri kiire reageerimine päästis meid suuremast jamast.

Meie praeguseks endine kodusadam, Pirita TOP, viimast korda.

Preili proofilis.

Jüri, endine Eneli meeskonnaliige, praegune väga muhe abiline.

Viimased pintslitõmbed mürkvärvi.

Nagu Tallinn aastal 80.

Lõpuks vees, andurid põhja sisse keeratud ja kontrollitud et jaht peab altpoolt ikka ka vett. Vägev tunne valdas ikka pärast seda kõike pingutust, mis selle päeva nimel on tehtud.

Nüüd jäi veel mootor ja natuke varustust tuua, et Kalevi Jahtklubi poole teele asuda. Selle 15 minutiga mis ära käisime, oli aga kõva tuul kai pealt meie jahi tekile sellise kultuurikihi puhunud.

Üle poole tunni pesime tekki, et sinna üldse peale saaks astuda ilma uuele värvikihile kahjustusi tekitamata.

Pilte küll edasistest seiklustest pole, aga lisaks mootori jõul liikumisele, sai ära proovitud ka tuule ja inimjõul liikumine. Nimelt olin hommikul võtnud 2 kanistritäit bensiini, aga unustasin need loomulikult autosse. Ja see 200 meetrit mis oli vaja sõita, oli selle mootoris olnud tilga jaoks natuke liig, täpselt poolel teel saabus vaikus ja saime tagant puhuva tuule jõul liikuda — masti ju peal pole, seega mina ja Oliver laiaõlgsetena nagu me oleme, ajasime hõlmad laiali ja lasime tuulel ennast esimese kaiotsani kanda. Siis kaasasime sadamast abivägesid Viru meeskonnast ning ühe aeru ja paari aerutõmbega ning tuule abiga saimegi oma kai äärde.

Tavalistes oludes ja võistlustel väga vahet pole, küll aga määrab see üks täht ära seadusega määratud kohustusliku turvavarustuse nimekirja. Kuigi enamus purjetajaid hoolivad vägagi turvalisusest, siis on seda nimekirja vägagi raske kohati rakendada. Näiteks ma ei usu et kellelgi peale meie on 2 tükki 15 kiloseid ankruid, sai eelmine aasta enne Muhu Väina minekut see korda aetud igaks juhuks. Asja kurb pool aga on see, et tänapäeval on ankrud vägagi erinevate kujudega ja kaal on üksjagu sekundaarne. Näiteks Bruce ankrud on palju kergemad aga pidamist on palju rohkem kui tavalisel ankrul. Kumb siis on õige, kas toimevõime või seadusest tulev nõue?

Kui senini oli meil olemas peaaegu kõik kohustuslik varustus (väikeste mugandustega meile sobivamalt, triivankrut näiteks pole, aga on olemas muud vahendid millest saaksime selle hetkega ehitada jne), siis puudu oli üks vägagi vajalik asi — pilsipump. Teoorias vägagi kasulik asi, aga kui hakkasin uurima kuidas see teistel Polaristel lahendatud, tuli välja et kellelgi tegelikkuses seda pole. Üheks probleemiks kindlalt meie jahitüübi pilsi omapärane ehitus kus oleks vaja tegelikult 20 pumpa või voolikut et igaltpoolt saaks vee kätte. Nüüd siis ehitasime ise endale pilsipumba, kui jaht vette saab täna, siis saame proovida kuidas see tegelikult töötab, loodetavasti küll mitte läbi jahi kere tulnud veega, vaid sellega mis me sinna ise sisse valame prooviks.

Ahjaa, seda kah et maratondisko ööklubis Piraat hakkab läbi saama, viimased 3.5 nädalat iga õhtu ja nädalavahetused seal olnud ja jahti ehitanud, nüüd veel paar pisiasja ja siis saame vast vette täna. Siis jääb veel üks keskmist kasvu nimekiri tegemata asjadest, aga seda jõuame juba jooksvalt kahandada. Täpsemalt tehtud töödest juba mõni muu päev kui on vähe rohkem aega arvuti taga istuda.

Kuna plaanitud veeskamiseni oli eilse seisuga 3 päeva, siis peaksime pigem jahti kokku panema, mitte laiali lammutama.

Töö käib ka öösiti …

Täna oli väljas 15 kraadi sooja ja tekkis suur kurbus kui kuulsin et osad siin plaanivad juba jahti vette lasta (no Lennusadamas üks on terve talve olnud, aga see on eraldi lugu juba), meil alles kogu jaht samas seisus nagu natuke aega tagasi. Värvitud on küll ühtkomateist aga juppe pole veel hakanud kokkugi panema.

Kui kellelgi on alates neljapäevast õhtuti või nädalavahetusel aega appi tulla, siis andke aga teada.

Kuigi endale veel tunnistada ei tahaks, siis arvatavasti enamuse asjade/varustuse hankimisega oleme päris korralikult hiljaks jäänud. Kui vahefinishe arvestada, siis uutest asjadest on mainimist väärt vast Kristjani orgunnitud roostevabast terasest jupid: kajutisse vantide kinnituse tugevdused, uus ahtriplaat nii meile kui Tuulelaulule, ning samuti Tuulelaulule väike bling-element — nende uus mootorikinnitus.

Tartu Roostevaba™

Sellega poisid pimestavad veel tagant tulejaid

Kõige suurem uudis on vast see, et imekombel ilmus Piritale meie uus roolileht. Tegijaks Paadikuur, seesama kes on kunagi teinud Minni oma ja nüüd meie omaga paralleelselt tegi ka Tuulelaulule uue. Näeb päris sportlik välja ja käega katsudes üksjagu kergem kui eelmine. Kui ära kaalume ja vana roolilehe lammutamisest pilte saame, siis räägin sellest täpsemalt. Omaduste kohta ei saa aga enne proovisõitu midagi arvata, loodame siis parimat.

Samaaegselt on valmis saanud kajuti remont, pildid on tehtud siis kui veel mõned asjad olid värvimata, nüüdseks on kajutis värvimistööd lõppenud. Teha on veel uus mööbel ja uue elektri vedamine … ehk siis tööd ikka jagub.

Väljast tööd veel käivad, kiilu ümbrus on parandatud ja ootab värvimist. Tekk ja poordid on samuti ette valmistatud ja ootavad uusi pahtli/krundi/värvi kihte.

Oleme tugevdanud kere tagumise toetuskaare kohalt, lahtised kohad on uuest lamineeritud. Kokpiti põranda ja kere vahele paneme toekad lisaplaadid et kogu asja jäigemaks teha. Pildil hetkel veel lihtsalt makett. Tänud Tuulelaulule sellise praktilise ja lihtsa mõtte eest.

Vööris olid tugevuskaarte otsad teki küljest lahti tulnud, lamineeriti uuesti kinni

Kokpiti põrandas on kihid lahti, et asja tugevamaks ja jäigemaks saada, freesiti augud sisse, lasti mingit spetsvahtu sinna kihtide vahele ja tõmmati sellise omapärast konstruiga asi pingesse kuivamise ajaks. Peaks teoorias olema lihtsam kui kogu asja lahti lammutamine ja uuesti tegemine. Eks suvel näeme kas tasus ära või mitte.

Terve põhi on lahti lihvitud. Kui alguses arvasime et jätame eelmine kevad hoolega alla pandud mürkvärvi alles ja teeme ainult kiilu ümbruse, siis nüüd otsustasime aga ikkagi asja haljaks lasta ja korraliku osmoositõrje teha.

Lisatud on esimese vaheseina uued tugevdused, nii vineeri kui metalli.

Loodetavasti juhtub lähima paari nädala jooksul päris palju silmaga nähtavat lõpuks. Aga sellest juba teine korda.

Minni meie kõrval sai valmis ja tänasest hakkasid poisid juppe tagasi külge kruvima. Natuke kadetaks teeb, aga aega on veel ju … jäägi pole veel läinud.

Sitähän tämä matkapurjehdus on: veneen korjaamista mitä eksoottisimmissa paikoissa.

Kommentaar soomlastelt kes natuke vanema jahiga kui meie oma praegu Kariibimeres seilavad. Natuke lohutab et me pole ainukesed kes remondiga tegelema peavad.

Talvine *hooaeg* on täpselt poole peal, ehk kolm kuud tagasi sai jaht veest välja ja teoorias peaks 3 kuu pärast uuesti veeskama.

Mis siis tehtud on:

• Jahi küljest ja seest eemaldatud peaaegu kõik asjad mis üldse saab. Hetkel küljes ainult veel: vöörikantsel, 2 kaiotsa aasa vööris, vendi luuk, vööriluuk, mastijala kaelus, paar u-aasa mastijala juures, kajutiluugi puitraam. Neid ei hakanud võtma kuna said kõik eelmine aasta uuesti ja korralikult kinnitatud (loe: enamus ei tahtnud tänu ohtrale sikaflexi kasutamisele ära tulla). Aega kulus päris palju kuna tegin paljud asjad üksinda ja ilma eelneva kogemuseta, lõpupoole olid juba kasutusel õiged tööriistad ja teised meeskonnaliikmed, siis sujus päris kiirelt. Kokku ca 32 tundi
• Tekk tervenisti lihvitud. Seda õnneks ise ei teinud, kuigi pärast kõikide asjade eemaldamist oleks see olnud päris lihtne. Ca 10–15 tundi
• Kajut seest TÄIESTI tühi, mitte ühtegi asja ei anna enam ära võtta, eile saagisime isegi elektrikilbi välja. Ning mina olen 2.5 kuud pea kogu oma vaba aja lihvimise alla pannud. Paljud asjad on meeletult aega võtnud kogemuse puudumise pärast, aga enamaltjaolt on aega läinud Polarise toreda ehituse pärast – jahil on nii palju igast liiste, kumerusi, servasid et kõige selle puhastamine on lihtsalt üüratult suur töö. Kordades rohkem kui esialgu arvasin. Täna lõpuks jõudsin ahtriosa lihvimiseni, vot see on ikka täielik ****. Esiteks pole seal väga ruumi et sinna üldse ligi saaks, siis kui lõpuks kohale roomad, siis oled mingi tööriista maha unustanud, siis jääd kinni, siis ei näe kuna käsi jääb valguse ette jne. Õnneks lõpp paistab, paar õhtut veel ja …. Tööaega kulunud ca 75 tundi
• Ahter lahti võetud (pildid paar postitust tagasi) ja praod korda tehtud. Hetkel on veel auk tekis ja kokkukruvimine ootel kuna ootame uut ahterstaagi/bakkstaakide metallplaati, tellisime uue, saime kätte ja siis avastasin et olin tellinud meie jaoks vale. Nii et kui keegi tahab enda Polarisele uut plaati, siis meil on praegu üks üle, väga hea hinnaga annaks ära. Arvan et kulunud on kuskil 10–15 tundi
• Tekk ja kere on omavahel ühendatud miljardi kruviga, need aga väga ei pea kuna kruvipea oli klaasplasti sees ja seestpoolt pingutades käisid kruvid ringi. Puurisime teki sisse 74 (vist) auku et need kruvid kätte saada ja sinna uus lahendus välja mõelda. Ca 10 töötundi
• Praod kiilu ümbruses. Kuigi see on kõige suurem töö üldse, siis sellega oleme tegelenud ainult ettevalmistusega: uued roostevabast terasest vandirautiste pikendused/tugevdused valmis tehtud ja põhja on natuke lihvitud. Praeguseks kulunud paar tundi
• Uued tugevdused/kaared jahi tagumise toe kohale, et kere läbi ei painduks (kiilploki tugi on täiesti vale kujuga, hetkel ajutise toe peal ja ehitame kiilploki kevadel ümber). Vanad lahtised laminaadid osaliselt lahti saetud ja esimesed lamineerimistööd tehud. HURRAA!  Praeguseks kulunud paar tundi

Lisaks on tellitud mõningad uued detailid ja päris paljude (võimalike) asjade kohta oleme uurinud et kuskohast ja mis hinnaga saaks. Talvel ehitamise rõõmud et pole kohe vaja, see tähendab enamaltjaolt et jääb ära 2-5x kallimalt kohapealt ostmine, ja saab rahus valida ja oodata paar nädalat kuniks postipakk tuleb. Või siis välja mõelda kuidas üldse ilma rahata saab, näiteks ise tehes, arvestades eelarvet siis enamaltjaolt niimoodi teemegi. Mis muidugi ei tähenda et jaht tulevaks hooajaks annetusi ja toetusi ei ootaks.

Nüüd tuli küll päris pikk nimekiri aga teha on veel arvatavasti paar korda nii palju, nii et ma nüüd tööle tagasi ja raporteerin järgmistest edusammudest peatselt.

Allpool mõned paar nädalat vanad pildid:

Paar nädalat vana pilt, tekil on nüüdseks veel vähem asju ja terve tekk on üle lihvitud, mitte ainult servad. Kõrval näha Minni oma nüüdseks juba vanas kuues.

Soodimehe talvine töökoht

Mõned augud sai teki sisse puuritud et vanu kruve kätte saada

Auklik “dashboard”

Vaade täpilisele vöörikajutile

Lihvitud kajut ja askeetlik mööbel

Poolenisti lihvitud ahtrikajut. Pildil tundub suur, aga tegelikkuses peab kas käsi olema 2-meetrine või ise poole peenem, et sealt tagant lihvima mahuks.

Võrdluseks sai ära kaalutud ka Minni roolileht: 13.5kg. Ehk et üle kahe korra kergem. Müstika vahe ikka. Samas Minni vana rooli oli ka alt ära võttes üle 30kg olnud.

Õnneks on rannahooajani mitu kuud veel aega ja Eneli hakkas ennast ka selle koha pealt vormi ajama. Võidab see kellel on kõige ilusam roolileht ;)