Kui mina ja Eleny jahi Eneli 2008. aasta augustis ostsime, siis ei teadnud me väga palju purjetamisest ega sellest mida jahi omamine endaga kaasa toob. Ei teadnud me ka seda, mis me temaga tegema hakkama ja kaua temaga sõidame. Pisikesest mõttest ennast merel tuulutada sai varsti kinnisidee ja pea kogu vaba aeg möödus jahil, kas siis sõites või putitades. Õppisime natuke purjetama, õppisime natuke rohkem ennast tundma, õppisime jahti ehitama ja hooldama, õppisime tundma kaunist Eesti rannikut, palju asju õppisime. Aga iga koolitund saab kord läbi, et siis vahetunnis natuke ringi joosta ja pärast seda uude tundi minna, hoopis teist õppeainet õppima.

Mul on äärmiselt kurb tõdeda, et meie õppetund Eneli pardal sai selleks korraks läbi. Jaht, mis sai meile erinevatel põhjustel väga südamelähedaseks ja mille iga kruvi ma sõna otsases mõttes tean kinnisilmi, vahetas läinud kuul omanikku. Järgmisel kevadel toimub veeskamine juba uute reederite käe all. Loodetavasti tuleb sellest uuele meeskonnale samasugune reis nagu meile.

Omalt poolt tahaksin siiralt tänada kõiki kellega on au olnud koos merel, sadamates, koolitustel, protestiruumides, purjetamisfoorumites või niisama möödaminnes kohtuda ja paar sama purjetamisest rääkida.

Kõige rohkem tahaksin tänada oma naist Elenyt, kes tuli kaasa hullumeelse ideega jaht osta, kes kannatas mind välja kui ma sadamas olin kodu asemel, kes on maailma parim vöörinaine.

Tänan meeskonda, just teie tegite kogu selle kogemuse erakordseks. Nii palju napsu ja nalja sai, et ei jõua kokkugi lugeda: Toomas, Kristjan, Mari-Liis, Oliver, Peeter, Kai-Reet, Rasmus. Sorry Skippy, sind jätsin seekord nimekirjast välja.

Oma toetajaid, Alexelat ja HV Merekoolitust, kes uskusid meie võimesse areneda ja aitasid meid varustusega.

Andres ja Minni meeskond, tänud, et meid nii palju aitasite, juhendasite ja lõbustasite.

Veerandiste meeskondasid, tänud, et olete nii abivalmid ja lõbusad. Ning sõidate kuradima kiirelt, et peab pidevalt pingutama, et te horisondi taha ei kaoks.

Neid keda tahaks tänada, on väga-väga palju. Aitäh kõigile.

Näeme järgmises tunnis.

Augustis osalesime 5’l võistlusel, septembris ja oktoobris kokku aga ainult 4’l. Palju vähem kui plaanisime. Kohati oli kapten hõivatud aga peamiselt tegi ilmataat vingerpussi ja võistlused jäid järjest lihtsalt ära. Tulemused natuke nõrgemad kui hooaja alguses aga peamiselt ikkagi fleeti keskel, peamine põhjus vähene trenn ja muudatused meeskonnas.

Tulemused

• Tallinna MV lühirajal — Caprice Cup KJK Karikasari — http://www.kjk.ee/upload/events/doc13123954624.htm
• 11. KJK DELFI kolmapäevaregatt — http://www.kjk.ee/upload/events/doc13123959460.htm
• Baltic Offshore Week — BOW — http://bow.fi/bow/index.php?option=com_content&view=article&id=77%3Aorc-4-full-results&catid=36%3Aresults&Itemid=55&lang=en
• 12. KJK DELFI kolmapäevaregatt — http://www.kjk.ee/upload/events/doc13129974690.htm
• 13. KJK DELFI kolmapäevaregatt — http://www.kjk.ee/upload/events/doc13136061570.htm
• 15. KJK DELFI kolmapäevaregatt — http://www.kjk.ee/upload/events/doc13150402690.htm
• Sügisregatt — Caprice Cup KJK Karikasari — http://www.kjk.ee/upload/events/doc13150504231.htm
• 16. KJK DELFI kolmapäevaregatt — http://www.kjk.ee/upload/events/doc13154145750.htm
• 21. KJK DELFI kolmapäevaregatt — http://www.kjk.ee/upload/events/doc13184377440.htm
• Hooaja lõpuvõistlus — Caprice Cup KJK Karikasari — http://www.kjk.ee/upload/events/doc13198831661.htm

Terve hooaja jooksul osalesime 21’l võistlusel, ligi 10 vähem kui lootsime, samas said paljud meeskonnaliikmed kogemusi teiste jahtidega, nii et meremiile tuli kokku piisavalt. Tulemused jäid samuti soovitule alla, aga 3 poodiumikohta tihedas veerandiste konkurentsis ja tihti fleeti esimeses otsas olemine olid ainult rõõm ja lust. Trenn ja kõva töö hakkasid ära tasuma, kogemust ja oskusi veel nappis.

Jaht pidas hästi vastu, uus mast vajas harjumist ja päris sõbraks temaga ei saanudki. Pärast hooaja lõppu viisime jahi Pärnusse, kus siis tehti mõningad remonditööd ja nende seas ka muudatus, mis peaks mastile rohkem meeldima. Suvise kiviskäigu Haapsalus tehtud parandus oli samuti hästi vastu pidanud ja nüüd parandati ka iluvead. Tegelikult on jaht juba järgmiseks hooajaks valmis, ainult vaja vette lükata ja mast peale, nii vara pole asjad korras olnud kunagi varem.

Meeskond nii hästi vastu ei pidanud. Tegime mõningaid muudatusi hooaja kestel, ning katsetasime erinevaid positsioone, tea nüüd kas otsused olid õiged või valed, hooaeg lõppes liiga kiirelt. Küll aga saime kõik teada meie nõrkasid kohtasid ja sai kõvasti õpitud-arenetud nii purjetajatena kui inimestena. Müts maha sellise õppimisvõimega ja sellise kannatusega inimeste ees.

Kindlalt oli aga Eneli aasta tippsündmuseks hoopis üks perekondlik üritus jahi pardal. Kokkuvõtvalt võib õelda, et oli emotsiooniderohke purjetamishooaeg millest jääb pikaks ajaks palju ilusaid mälestusi.

Ise ma kohal ei käinud ja meeskond koosnes üldse suuresti mittepurjetajatest, seega detailidesse ei laskuks. Enne starti oli segadus olnud purjedega, mis päädis sellega, et otsustati sõita üldse ilma spinnita. Tulemuseks tuli kirja 9. ehk viimane koht aga tegelikult oldi finishis isegi eelviimased.

9. kolmapäevaku tulemused: http://www.kjk.ee/upload/events/doc13111882090.htm

Järgmine nädal oli juba meeskond rohkem komplekteeritud ja lubas ka täiesti normaalset tuult. Enamus sõitu olime täiesti konkurentsivõimelised, kuniks siis pool miili enne finishit plekkis täiesti ära (loe: meie leivanumber asjade untsu keeramiseks). Eelnevalt täiesti viimastena olnud Carol, Madicken ja Viru läksid natuke teist serva pidi kui eespool seisvad jahid ning said sellega kogu muust fleedist ette. Tagajärjeks meile 9. koht 12 jahi seas, kuigi oli mingi hetkeni pingeline võistlus, siis lõpuks jäi tunne nagu oleks tegu olnud lotoga, mitte purjetamisega.

10. kolmapäevaku tulemused: http://www.kjk.ee/upload/events/doc13117948080.htm

1. etapp: Pärnu — Roomassaare, ca 70 miili

Saime stardist fleedi keskel minema ja umbes pool tundi sõita koos teistega. Siis aga juhtus meie kõige suurem hirm, plekk. Arvatavasti pean selle kohta täiesti eraldi postituse tegema, et natuke seda müsteeriumit lahata, aga sellest juba teine kord.

Pleki tagajärg oli see, et teised liikusid tasapisi edasi, meie pigem tagasi. Kui nüüd lõpuks tuul tuli, siis saime meie viimasena minema ja olime Manulaiu all esimeses märgis meie grupis kõige viimased, mitte just kõige parem algus nädalasele võistlusele. Järgneva paari tunni jooksul aga võtsime nii mõnegi jahi kinni ja möödusime neist. Edasi oli väga pikk sõit Kihnu juurest Abrukani pesumasinaga, ehk kõvas külgtuules kõva külglainega. Kümmekond miili enne finishit olime arvatavasti kuskil 12.-15. koha peal juba.

Siis aga juhtus midagi sellist mida teist korda kogeda ei tahaks. Meie meeskond oli pea üleüldise merehaiguse tõttu nõrgendatud ja ees ootas paar tundi krüssu väga raskesti navigeeritaval alal. Eriti raskeks tegi asja seal samal sõitvad suuremate gruppide jahid. Mingil hetkel sõitsime vasaku halsiga Deja Vu eest puhtalt läbi aga süda jättis lööke vahele kui nägime vastu taevakuma nende tagant tulemas veel ühte 1. grupi jahti — ILMA KÄIGUTULEDETA! Öös kostus arvatavasti nii mõnigi sõna mis päevavalgust ei kannata, aga hetk hiljem seal jahil lülitati tuled sisse. Hiljem esitasime selle kohta ka protesti aga kahjuks ei tundnud seda jahti pimeduses piisavalt ära, nii et lõplik süüdlane jäigi tuvastamata. Pärast oli veel nii mõnigi ohtlik olukord suuremate jahtidega kus pidime mingeid ime manöövreid tegema ja kui lõpuks sadamasse jõudsime, siis polnud kohal protokollis enam vahet, tähtis oli et kõik elus ja terved. Kirja saime 16. koha, hunnik aastaid vanust juurde ja närvirakke vähemaks.

2. etapp: Roomassaare ring

Lühirada meile teadupärast sobib, küll aga panime alguses mööda purjevalikuga kuna arvasime, et puhub rohkem. Vaevu-vaevu püsisime teistel sabas esimesel otsal, spinnuotsal saime paar jahti õnneks kätte. Teisel krüssuotsal paremal halsil sõites lähenes meile vasakul halsil Vesileenu, hoolimata hüüetest nad kurssi ei muutnud kuni siis järsku viimasel hetkel meile niimoodi alla pautisid ja siis kohe vallates nende mootoriga meile külje peale 2 pikka triipu tõmbasid. Niimoodi tagantjärgi on endalegi arusaamatu, et miks me siis protesti nende vastu ei esitanud, aga noh eks elu õpetab. Pärast nende üks meeskonnaliige küll väitis, et nad olid karistusringi teinud, küll aga ei teinud nad seda meiega kümmekond minutit samal halsil sõites, ehk siis tegelikult rikkusid nad teist reeglit ka. Aga ükski heategu ei jää karistuseta …

Etapilt saime täitsa hea 10. koha.

3. etapp: Roomassaare — Virtsu, ca 45 miili

Sõidu alguses õnnestus Abruka kõrval näha kolme vesipüksi korraga, päris hirmutav vaade. Pärast oli sõit üksjagu igavam ja sõitsime tundide kaupa Viruga kõrvuti kuniks tegime oma 2-ühes-spinnivahetuse ja neil teise purjega tasapisi eest ära hakkasime vajuma. Ühel hetkel õnnestus ümber Saaremaa kagunurga sõites olla meie fleedis vist teisel kohal, ainult Gemma oli meist ees. Õnn aga oli üürike ja veerand tundi hiljem oli kõik jälle endine.

Midagi nagu valesti ei teinud aga õnne ka väga polnud. Meile sellelt sõidult 12. koht

4. etapp: Virtsu — Heltermaa, ca 30 miili

Loteriisõit. Pärast starti vaikis tuul ära ja jäime Kessulaiu taha tuuleauku, nagu ikka, siis kui meie liikuma saime, oli ümberringi igav liiv ja tühi väli …

Kuna enam midagi kaotada polnud, siis läksid kapten ja roolimees hoopis magama ja andsid ohjad Oliveri ja Peetri kätte. Tagajärjeks see, et kui ärkasime õndsast unest tunnike-paar hiljem, olime kuskil 5–7 koha peal. Uskumatu töö!

Edasi muidugi plekkis siin ja seal ning igast vigureid tuli kasutada, et natukenegi liikuda.

Finishis omast arust hea koha peal, aga protokollis jälle kurb 15. koht.

5. etapp: Heltermaa ring

Puhus päris kõva tuul ja tundsime ennast hästi, et nüüd võib vahelduseks isegi hästi minna kui ise ära ei muna. Start läks peaaegu hästi, olime esimeses kambas. Siis aga juhtus õnnelik õnnetus, millest olime naljatades rääkinud aga mida uskunud kunagi juhtuvat — esimeses märgis olime esimesed, meie taga Edasi ja nende taga omakorda Tuulelaul. Ainult üks jama, me ei teadnud kuhu edasi pidi sõitma :( Gepsus oli rada sees aga Oliver oli selle endale tasku põhja peitnud ja polnud pärast märgivõttu võimelime teatama edasist kurssi. Selleks hetkeks kui saime spinni vedama ja kursi teada, oli aga Edasi meist mööda läinud, ning Tuulelaul tegi sama hetk hiljem. Tuul tõusis ja vahepeal nägime ümberringi lademes broache, kõige hullem oli otse meie ahtris maailmasuuruse spinniga venelaste Mir, kartsime korraks et võtab enda mastiga meil teki puhtaks, õnneks jäi paar paadipikkust vahele.

Samasuguse trammiga sõitsime Rukkirahuni, pärast märki aga nägime ootamatult meie kõrvale jõudnud lätlaste Kolibrit ilma mastita, vahemaa nendega oli umbes 50 meetrit nii et tundus natuke veider et me kogu institenti oma silmaga ei näinud. Tuul oli nii kõva, et meie ei riskinud appi mina, küll aga nägime kuidas üks suurem jaht läks appi, seega lootsime parimat. Kõik laabus õnneks ja jaht veeti Piirivalve kaatri abiga Rohukülla.

Meie sõit aga jätkus hästi, lasime küll paar jahti endast viimasel otsal veel mööda, finisheerides kuuendatena, meie senini parimal kohal. Pärast ümberarvestusi saime kirja 7. koha, millega võis igati rahule jääda.

6. etapp: Heltermaa — Tallinn, ca 75 miili

Sõidu alguses puhus jälle kõva tuul, munasime natuke stardi ära märgi juures aga oma üllatuseks olime hetke pärast päris hea koha peal. Esimeses märgis jälle kuskil esimese 5 piiri peal. Edasi oli terav külgtuule ots kus enamus sõitsid spinnidega, meie veel viimasena oma grupist genuga, alguses kiirused samad, aga mingi hetk hakkasid teised eest libisema, siis otsustasime ka spinni panna. Mingi aeg hiljem teatas aga Peeter soodist rahuliku häälega, et “spinn läks”. Ei mingit puhangut ega midagi, lihtsalt vana spinn andis otsad ja kärises korralikult katki. Pärast seda otsustasime rahulikult koju kruisida ja mitte enam varustust lõhkuda sellise üksjagu kõva ilmaga. Meeskond oli raskest nädalast päris väsinud ja ainuke mis veel motiveeris, oli järgmine öö oma voodis.

Tallinn paistis aga lähemale ei tulnud, lõpuks kui kohale jõudsime, saime 12. koha, kartsime hullemat.

7. etapp: Tallinna ring

Imelik oli kodunt hommikul sadamasse jalutada Muhu Väinale, meie jaoks tundus nagu oleks võistlus eelmine päev juba lõppenud.

Tallinna ringi rada oli päris huvitav tehtud ja viis meid Paljassaare lahte kuhu keegi meist polnud varem purjekaga sattunud. Enne sinna jõudmist õnnestus aga puhangulises tuules spinni alla võttes teisele spinnile ka väike auk sisse teha. Spinnilõhkumise MM alaku.

Kopli poolsaare suunas purjetades aga tuul vaikis ja …

… meie saime jälle kirja 15. koha.

………………………………………………………………

Kokkuvõttes oli meie kolmas Muhu Väin hoopis teistsugune kui eelmised kaks. Kui varem oli ohtralt tuulevaikust ja etappide katkestamist tänu tuule puudumisele, siis see kord sai purjetada rohkem kui rubla eest ja pigem oli seda isegi natuke liiga palju, vähemalt üldise füüsilise vormi puudumine andis natuke tunda. Mitu asja lõhkusime ära, ohtralt saime kogemusi juurde, aga mis kõige tähtsam, parandasime oma kohta korralikult — lõpptulemustes 12. koht, täpselt Astraia ees nagu eelminegi aasta. Loomulikult oleks tahtnud paremini aga ega üle oma varju ikka hüppa. Paar aastat samas tempos ja siis peaks poodiumikoht juba käega katsutav olema :P

Muhu Väina üldtulemused: http://www.muhuvain.ee/files/overall_ORC4-5.html

Kes seda pikka teksti ei viitsi lugeda, siis vaadake parem Oliveri tehtud pilte: http://www.flickr.com/photos/ihatemayonnaise/sets/72157627225639080/

Watergate’i väikeste grupis tuli starti 7 jahti, nii et oli oodata päris põnevat võidusõitu. Sellest osast kirjutasid nad enda blogis juba päris detailselt, nii et seda kordama ei hakkaksi.

Isiklikult on minule pikad sõidud alati paeluvad olnud — see paneb hoopis teised nõudmised meeskonnale, ettevalmistusele ning kogemusele. Oli tore näha kuidas teise jahi peal see toimis nagu kellavärk ja minu kartused ühe või teise eelarvamuse osas olid põhjendamatud. Lust oli vaadata kuidas neil meeskond töötab ühena, kõik on võrdselt tugevad nii teoorias kui praktikas, eks arvatavasti selles peitub ka üks nende edu võtmetest.

Lisaks pingelisele võistluse algusele ja lõpule, oli vahepeal väga lõbus ning sain ainult nentida, et meie meeskond oma sisekliimalt ja suhtumiselt polegi nii palju erinev kui olin arvanud varem. Väga õpetlik sõit ja suured tänud poistele suurepärase menüü ja joogikaardi eest!

Watergate’i tulemused:
http://watergate.jahtklubi.ee/fileadmin/2011/Voistlused/watergate_2011_tulemused.pdf

Rannarootsi regatt saab alguse Tallinnast reede õhtul ja lõppeb järgmine päev Haapsalus. Selline mõnus ülesõiduvõistlus, et jahiga nädal hiljem Pärnusse Muhu Väina regatile jõuda.

Kuna ees oli pikk sõit, siis võtsime stardi rahulikult ja üritasime sõidu alguses targemate külje alla hoida. Pärast 3–4 tundi sõitu üksjagu vaikses tuules olime jõudnud kogu pundiga Suurupi poolsaare juurde. Vahemaa enamus jahtide vahel oli üksjagu väike ja sõitsime paari eesoleva jahi järgi. Otse meie ees Astraia ja kõrval Tuulelaul. Kui tavaliselt on navigaatori rollis Oliver, siis seekord oli GPS minu käes. Poolsaare tipus ulatub välja väga madal osa ja siis pool miili eemal on veel mõned kivid. Siis aga juhtus asi mida ei oleks tohtinud juhtuda — meie Garmini geps ei näidanud ühte kivi, kusjuures pärast tuli välja, et kõikidel teistel oli see näha. Eriti imelikuks tegi see asjaolu, et kõik sõitsid sellest VÄGA lähedalt mööda. Meie aga kahjuks mitte, spinniga 4–5 sõlmega otse kivisse. Kuna tegemist polnud mingi väikse mügarikuga, vaid sellise 5 meetrise läbimõõduga jurakaga (pärast teistelt kaartidelt kontrollides oli kirjas selline suurus) või silma järgi isegi natuke suuremaga (oli teine vees täitsa näha), siis jäime pauguga sinna taha seisma. Ehmatus jahil ja arvatavasti konkurentide jahtidel oli päris suur. Enne kui jõudsime spinnu alla võtta, lükkas tuul meid uuesti sinna vastu, õnneks küll hästi vaikselt ning alles kolmandal katsel saime sellest mööda. Hetkega saime spinnu alla ja jooksime alla vaatama kas jahiga on kõik korras. Imekombel oli meie vana jaht hästi vastu pidanud ja mingit leket ei täheldanud.

Pärast olukorra stabiliseerumist ja otsust sõitu jätkata vaatasime ringi ning avastasime et Astraia ja Tuulelaul on meist ainult umbes sadakond meetrit ees. Ei tea kas tänu adrenaliinile või jahi veealuse osa uuele disainile, aga umbes 10 minuti pärast möödusime neist mõlemast. Küll ainult korraks ja siis tuli plekk, meie lemmik, ning teised seisid meil eest ära tasakesi.

Hommikul kui Dirhami juures valgeks läks, olime juba fleedi sabas ja tahtsime järjekordselt et see pikk sõit lõppeks ning saaksime kiirelt sadamasse.

Haapsallu jõudes otsustasin veel korra jahi alla sukelduda, veendumaks et seal on kõik korras. Siis aga sai kinnitus mu kõige suurem kartus — jahi põhjas oli suur pragu. Sandwichi välime kiht oli katki.

See mis siis edasi toimus, kuulub aga ulme valdkonda. Hetkega oli kohal Edasi meeskonnast Jüri oma kraanaga, orgunnis kohale Edasi käru ning meie jaht oli nagu naksti kai peal seismas. Aitäh!

Vaatepilt polnud midagi rõõmustavat ja sissetunne ütles, et nüüd on hooajal kriips peal. Hakkasime mõtlema, et kuidas Tallinnasse ära saame ja muude eluliste küsimustega. Niimoodi möödaminnes soovitati meil ühe või teise paadiehitajaga rääkida, üks oli kinni ja teine oli välismaal. Lootus oli juba suremas kui ühel hetkel helistas Sulev Küünarpuu ning teatas, et leidis mehe kes meil paadi korda teeb. Tallinnas oleks umbes kuu aja pärast keegi seda heal juhul vaatama tulnud.

Kahjuks aga tegelane ise pühapäeval Kessu regatil purjetamas ja sai jahi üle vaadata alles pärast südaööd pühapäeva õhtul. Leppisime kokku et töö algab esmaspäeva lõunast ning jaht saab valmis kolmapäeva õhtuks, et jõuaksime veel kiirustades Pärnusse Watergate’i starti. Nagu arugi saada, siis Avamere Karikasarja jääv Kessu regatt jäi meil sõitmata.

Nagu kogemus töömeestega ütleb, siis midagi head sellisest asjast loota pole ning ootused polnud kuigi kõrged. Plaanisin esmapäeval üle helistada ja uurida kas töö on ikka jõus ja käimas, aga enne jõudis tema mulle helistada ja teatada, et jaht on valmis. MÜSTIKA! Sellise teeninduse eest on lust maksta.

Teisipäeva õhtul natuke enne südaööd lasime jahi vette ja hakkasime Pärnu poole sõitma. Soe öö, mõnusad söögid-joogid, ainult groodiga 8–9 sõlme — elu tundus nagu lapsepõlves loetud Vaikse ookeani saari kirjeldavates juturaamatutes.

Tahaks siinkohal tänada kõiki Haapsalu purjetajaid ja inimesi kes meid aitasid! Neid oli päris palju ja poleks uskunud, et nii abivalmis inimesi meil Eestis üldse leidubki.

Rannarootsi regati tulemused: http://www.hjk.ee/index.php?lk=426&show=620

Sõidu detaile väga ei mäleta, ainult seda et tegemist oli erakordselt huvitava rajaga, peaaegu nagu lühirada, mis meile kõige rohkem tegelikult meeldib. Arvatavasti sellepärast oli see näha ka tulemustes. Kui allolevalt pildilt on näha, et sõidame teisel kohal kohe Tuulelaulu järgi, siis tegelikult nii hästi ei läinud … või siiski. Saime protokolli kirja tubli 3. koha ja võib igati rahul olla, et neid kohti see aasta juba päris mitu kogunenud. Pärast eelmist untsu läinud võistlust oli see väga hea motivatsioonilaks enne eesootavat mitmenädalast purjetamismaratoni: Rannarootsi regatt, Kessu regatt, Watergate, Muhu Väin — tagasi koju alles “suve lõpuks”.

Tulemused: http://www.kjk.ee/upload/events/doc13093709900.htm

Paar päeva enne Jaani toimus üks meie lemmikvõistlusi — Suveöö Rahvaregatt. Tegemist on päris huvitava formaadiga võistlusega mida organiseerib Tallinna Sadam. Kõigepealt on päeval Tallinna lahel proloog kus jahtide peale jagatakse n.ö. turiste. Kuna ilmaennustus oli päevaks päris kõva, siis ohutuse mõttes otsustasime võõraste inimestega merele mitte minna. Õhtul aga anti start pikale umbes 55 miilisele öisele sõidule mille rada kulges ümber Prangli ja Naissaare. Meie grupis olid kirjas lisaks meile Tuulelaul, Madicken ja Carol aga kuna III ja IV grupi arvestus toimus koos, siis oli kokku stardis 7 jahti.

Sõit ise kulges juba etteaimatavat rada, Tuulelaul ees, meie järgi ja Madicken järgi. Sündmustevaesest sõidust endast jäid meelde ainult mõned pisiasjad. Mingi hetke spinnidega sõites tuul keeras ja otsustasime teha purjevahetuse. Et asi huvitavam oli, siis proovisime tekitada olukorra kus meil spinnu üldse üleval poleks, ehk siis tõmbasime teise purje enne ülesse kui eelmise alla. Pärast väikse sõjaplaani pidamist õnnestus see manööver täielikult. Sekundikski ei kadunud vedu ära ja kõrvaltvaatajatele võis see tunduda veider kuidas puri 2–3 sekundiga järsku värvi muutis. Meeskond jälle kogemuse võrra rikkam ja olgu õeldud, et oleme seda trikki see hooaeg veel teinegikord edukalt kasutanud.

Prangli taga jäime purjevahetusega hiljaks ja Tuulelaul libises eest päris korralikt ära. Üritasime neid küll ööpimeduses kätte saada, aga lootusetult. Sõidu kõige kurvem hetk tuli aga Naissaare põhjatipu taga kui sõitsime totaalsesse tuuleauku sisse, nii et meist paarkümmend meetrit eemal puhus aga selleni me ei jõudnud. Istusime seal üle kolmveerand tunni, niimoodi et ühel hetkel jõudis meile järgi Madicken ja oleks peaaegu juba möödunud meist sadakond meetrit eemalt kui me poleks väikest tuult saanud. Sõidu lõpp möödus väikse masenduse käes ja tahtsime lihtsalt kaldale saada.

Paar kasulikku mõttetera saime sõidust aga kahjuks mitte seda positiivset emotsiooni, mis esimesel aastal. Kokkuvõttes auhinnaline 5. koht — nagu sellel võistlusel kombeks, siis auhinnalaud oli rikkalik. Kui üleeelmine aasta saime auhinnaks Eesti 1. kaardiatlase, siis see aasta saime 3 tasuta randumist Vanasadama jahisadamas, kahjuks aga pole me veel seda õigust kasutada jõudnud.

Loodetavasti on järgmine aasta sellel toredal võistlusel rohkem osalejaid, sest tahaks rohkem võidu sõita sellel kaunil suveööl.

Tulemused: http://www.kjk.ee/upload/events/doc13084699523.htm

Karme ilmasid pole küll olnud, et neid sokke õigetes oludes proovile panna, aga Stella Pioneeri tuues oli nendega väga mõnus sadamas jahis niisama ringi tatsata. Aitäh emale sellise toreda abi eest!

Nüüd aga viis jaht meid hoopis Soome, Espoo Suursaari nimelisele võistlusele. See on üks vähestest “suurtest” võistlustest mis meil siin lähipiirkonnas toimuvad ja millel ma olen tahtnud alati osaleda. Kokku oli võistlusele registreerunud pea sada alust ja meie grupis (ORC2) koguni 24 jahti. Võistluse rada oli suurematele jahtidele ca. 160 miili, seega oli oodata päris pikka sõitu. Start toimub Espoo esisel, pärast seda võetakse Helsingi majakas ning suundutakse ida poole, et Kotka esisel teha ring peale Venemaale kuuluvale Suursaarele ning peale seda tagasi minna tuldud teed pidi. Iga aasta aga nii hästi ei lähe, näiteks üleeelmisel aastal venelased ei andnud luba nende vetesse sisenemiseks ja siis muudeti paar tundi enne starti veel rada ümber nii et saarele ring jäi tegemata. Eelmine aasta aga läks osalejatel veel õnnetumalt — karmi ilma tõttu lõpetas võistluse ainult 13 jahti üle 110st alustanust.

Võistlusest endast ka natuke. Stardis puhus väga vaikne tuul ja raske oli küllalt lühikese stardiliini ning nii paljude jahtide vahel head kohta leida. Start läks meil seetõttu natuke aia taha. Kui olime saarte vahelt välja saanud, oli pilt natuke selgem, olime kuskil 8–9 kohal ja võtsime jõudsalt esimestele järgi. Pärast Helsingi majakat aga tuli öö ning osad läksid tuult merele, teised kalda alla otsima, seega olukorrast päris ühest selgust polnud. Järgmiseks lõunaks olime jõudmas järgmisse pöördemärki Kotka ees ja siis nägime, et olime päris tihedalt koos paljude konkurentidega. Pärast saarele ringi peale tegemist tõusis tuul kohati juba 12-13m/s peale, siis aga hakkas stabiilselt kukkuma kuniks mingil hetkel oli tuul peaaegu olematu. Kaardid jagati uuesti ümber ning mingil hetkel juba saavutatud esiviisiku koht vahetati meie jaoks välja tagumise otsa koha vastu. Pärast teistkordset Helsingi majakast möödumist hakkas korraks jälle tuul puhuma ja liikusime jõudsalt finishi suunas, … kuniks paarsada meetrit enne lõppu vaikis tuul täielikult. Viimast sadat meetrit seisime vast üle poole tunni. Sellega arvatavasti kaotasime päris mitu kohta, õnneks meist tagapool tulijad jäid isegi sellest tuulest ilma ja juttude järgi olevad osad 3–4 tundi seisnud finishiliinist sajakonna meetri kaugusel.

Sõit ise kestis meie jaoks ligi 32 tundi ja on minu jaoks senini pikim sõit kus osalenud olen. Järjekordselt tuleb tõdeda, et tegu oli meie jaoks vägagi hariva sõiduga, ning saime sealt palju mõtteid ja kogemusi kuidas oma jahi ja meeskonnaga nii pikkadel ja kurnavatel sõitudel hakkama saada. Kokkuvõttes saime 17. koha, millega väga rahul olla ei saa, samas Silva tõsteti vette nädal enne võistlust ja meeskond oli ju esimest korda koos sõitmas.

Raske pildile saada kui kitsas seal tegelikult oli kui kõikide gruppide jahid saarte vahel on starti ootavad

Tomile on ka vahelduseks ülesanne antud

Pilt pärast starti, segadusttekitav, sest paljud neist jahtidest on hoopis teiste gruppide jahid

Teel Helsingi majaka suunas, eespool ainult mõned purjed, olukord on veel paljulubav

Ja pilt tahavaatepeeglisse ;)

Järjekordne duell soomlaste Audi Spordiga, see hooaeg on nende põhijaht Vahemerel, seega siin sõitsid nad enda uue “asenduspaadiga” Salona 37

Suursaari taga avanes selline vaade, venelased paigaldavad gaasitoru

Meeletult suur spetsiaalne torupaigalduslaev ja hunnik abilaevasid millel käib töö 24/7

Tegijal juhtub mõndagi, konkurendid tõmbasid spinnu valesti ülesse 10+m/s külgtuulega, õnneks ei kuulnud mis sõnu seal kasutati.

Vaikus pärast finishit, vasakul Vene oligarhide big-ass one-off jaht, kahjuks rohkem pilte sellest pole, aga olgu õeldud et isegi vetsupotid olevat olnud seal süsinikust

Finishiliin ja sellest paari tunni teekonna kaugusel olevad jahid.

Finishikohtunike pesa rannas

Nagu konkurentide blogidest lugeda saab, siis meiegi arvates pandi rada sellise ilma kohta natuke liiga lühike, tahaks rohkem sõita sellise ilmaga. Küll aga tuleb kohtunikele kiidusõnu ikkagi jagada jätkuvalt heade startide ja finishi võtmise eest jõe peal.

Starti jäime natuke hiljaks, vähemalt võrreldes konkurentidega, õnneks startisime liini keskelt vabalt, nii et keegi meie tuult ei seganud. Kuna purjevaliku tegime alles viimasel hetkel ja ei jõudnud trimmi enne paika panna, siis alguses õiget käiku ülesse ei saanud. Panime alles mõne aja pärast tähele, et konkurendid hakkavad tasapisi eest ära vajuma. Kõik startisid paremaga linna suunas, ainukesena läks Blanca vasakul halsil Miiduranna poole. Hetke pärast läks Leila talle järgi ja meie jäime Tuulelauluga linna poole edasi sõitma. Teised jahid hakkasid maha jääma, ainult Viru oli veel ohtlikult sabas.

Pärast pauti märgi peale, milleks oli seekord laevatee I teljepoi, avastasime et oleme hakkama saanud järjekordselt oma leivanumbriga — ülekrüssuga. Peaks vist minema ülekrüssu vältimise kursusele. Õnneks tegid sama vea ka pea kõik konkurendid. Selle tulemusena avastasime, et oleme Tuulelaulust kümmekond paadipikkust ees, meie jaoks väga ootamatus olukorras. Enne märki liitusid meiega teiselt poolt tulnud jahid, Blanca pautis meile ette-all paari paadipikkuse kaugusele, Leila aga läks ahtrist läbi ja tegi veelgi suurema ülekrüssu kui meie. Seega võtsime esimese märgi teistena.

Krüssus olime tublisti kaotanud aega spinni panekuga, järjekordne õppetund meile, nüüd aga tuli veel lisaks välja, et märgis seda kohe heisata ei saanud ja pidime veel asju klaarima päris mitu minutit. Siis aga hakkasime sõitma natuke kõrgemale kui teised ja Tuulelaul sõitis meist mööda, saades märgiks Blanca peaaegu kätte — peaks vist neilt spinnusõitmise trenne võtma ;)

Enne Kuulimuna märki tegime halsi, mis oli natuke rabe aga õnneks laabus turvaliselt, sellise tuulega see ju peamine. Pirita poole tagasiteel saime teravas külgtuules eesolevaid jahte natuke kätte, kahjuks aga mitte piisavalt ja nii finisheerisime pärast Blancat ja Tuulelaulu kolmandatena. Meie taga Leila, muud juba kaugemal. Pärast aegade parandusi säilitasime sama koha ja seega võime öelda, et saime pronksmedali, tegelikult aga saime väikse meene ja diplomid. Kuigi see oli meie jaoks see aasta juba kolmas kolmas koht, siis tundus see kõige magusam ja just esimene õige medalikoht.

Reeglid on teadupärast rikkumiseks, nagu eelmine kord sai kirjutatud lugu meie neljanda-koha-needusest, siis nüüd tõestasime enda jaoks, et see on tõesti võimalik.

Tulemused: http://www.kjk.ee/upload/events/doc13081593880.htm

2009. aastal kui osalesime Väinas esimest korda, oli meie grupis 30 jahti, neist 9 Polarist ja 1 Conrad. Eelmine aasta aga tehti see grupp pooleks ja suuremad jahid olid meist eraldi. Meie IV grupis osales väikseid jahte kokku 19, neist 11 Polarist ja 2 Conradit. See aasta aga tõotab tulla eriti huvitav — kui kõik hästi läheb, on osalema tulemas 16 Polarist ja 5 Conradit (tegelt 6, aga üks on millegipärast otsustanud LYS’is sõita). Päris muljetavaldav veerandiste fleet on ikka ellu äratatud. Sinna otsa veel lõuna– ja idanaabrid ning muu paabel. Tõotab tulla tihe rebimine, kui mitte esikoha, siis vähemalt muude kohtade pärast ;)

Käisime küll päeval enne võistlust jahiga sõitmas, aga sellegipoolest avastasime stardi eel mitu proleemi, mida ei oleks pidanud olema. Esimene suurem jama oli see, et groodi alumise liistu tasku oli katki läinud ja pidime juba heisatud purje alla võtma ning purje kallal jõudu rakendades sealt välja rippuva liistu ära võtma. Stardini oli väga vähe aega ja tundus lootusetu see kuidagi korda saada enne sõitu, seega otsustasime üldse ilma liistuta sõita. Kellelgi polnud aimdustki kuidas see tegelikult purjele ja meie kiirusele mõjub. Teine, küll aga väiksem probleem, oli see et stardikell oli kuhugi kadunud. Ega muidu oska hinnatagi sellist pisiasja, aga kui puudu on, siis kohe paned tähele.

Meie üllatuseks olid kohtunikud pannud mäletamistmööda esimest korda kolmapäevakul lühiraja. Päris huvitav ja teretulnud samm. Puhus üksjagu ühtlane kõvemapoolne tuul, stardiliin oli meie silma jaoks peaaegu sirgelt ja starti oli tulnud 10 meie grupi jahti — mida sa hing veel ihaldad.

Kuidagi magasime raadiost maha 2–3 minuti hoiatused ja niimoodi olimegi stardis natuke valel ajal ja vales kohas. Arvestades seda, õnnestus start ikkagi normaalselt, ainult et me ei suutnud kõrgust sõita korralikult ja sattusime Leila taha segatud tuulde. Kui vea leidsime käigu puudumisele, olid teised juba mõnusad vahed sisse teinud ja eespool puhtas tuules minnes kasvatasid vahemaad veelgi. Esimeses märgis olime neljandatena: Blanca, Tuulelaulu ja Leila järgi. Teises märgis spinnu alla võttes jäi brassi sõlm sisse ja krüssuotsale läksime spinn veel korralikult üleval. Puntra harutamine võttis aega päris mitu minutit ja tekitas üksjagu segadust terves töökorralduses. Lõpuks saime purje tervelt ikkagi kätte aga vahemaa esimestega oli veelgi kasvanud.

Päris paika trimmi ei saanudki ja nii see sõit sujus meie jaoks teiste sabas sörkides, kohati vahemaad natuke kahandades, aga üldiselt pigem kasvatades. Pärast kolmandat ehk viimast märki tegime halsi ja asusime kodu poole teele. Oli ju raja viimaseks märgiks pandud “Fm”, mida olime ekslikult Muuliks pidanud, üritasin raja skeemilt seda isegi kontrollida, aga avastasin üllatusega, et erinevaid finisheid pole seal üldse kirja pandud. Meie ees Blanca suundus ka mõnda aega samas suunas, päris mitu minutit ei kahtlustanud me midagi, kuniks üllatuseks avastasime, et osad sõidavad hoopis teises suunas kohtunikelaeva poole. Kursimuudatus ja ots hoopis õige finishi poole, ning lootusetult hilja jõudsime lõpuks üle finishiliini 4ndatena. Juko ja Viru meie taga ohtlikult lähedal. Ainuke lohutus oli, et lühirajal sõidetakse inshore valemi järgi, tänu millele on meil väike eelis kõikide Polariste suhtes, küll aga mitte Conradite ees.

Õnneks oli vahemaa Viruga piisav ja edestasime neid parandatud ajas 13 sekundiga. Ehk koht meie selle hooaja 4. sõidus oli 4. Täpselt sama koha oleme saanud kõikidel sõidetud kolmapäevakutel see aasta. Koondtabelis annab see meile aga, üllatus-üllatus, 4. koha. Kui eelmine aasta oli meil ostetud “seitsmenda-koha-pakett” ja paljudel võistlustel platseerusime just 7. kohal, siis nüüd oleme saanud vist natuke parema diili. Loodetavasti on hooaja jooksul võimalik veel lepingut muuta :P

Järjekordselt oli väga mõnus sõit, veel mõnusam ilm — ainult ehteestlaslikult virisedes võiks õelda, et rada oli natuke liiga lühike sellise valge suveõhtu jaoks.

Tulemused: http://www.kjk.ee/upload/events/doc13075552620.htm

Kui üleeelmine nädal ei käinud Eneli üldse merel, olime ju Stella Pioneeri toomas, ja eelmine nädal käisime ainult kolmapäevakul, ning seegi jäeti tuule puudumisel ära, siis see nädal on alanud paljulubavalt. Esmaspäeval tegime vägagi kasuliku trenni, vahetasime roolimehe ja vöörinaise rollid ära, ning Eleny ja Toomas nägid jahti nende jaoks hoopis teisest otsast.  Uskumatu küll aga tuli välja, et nende aastate jooksul oli see Elenyl olla roolis alles teine kord. Lähen nüüd nurka häbenema ja elu järgi üle mõtlema. Või ju siis on naise sõna maksnud ja iga kord kui oleme pakkunud, on ta õelnud et kardab ja ei taha ja muud põhjendused, et viilida. Seekord aga läks vist hammas verele ja pärast oli kuulda ülevoolavaid emotsioone, et kui tore see tegelt oli. Varsti on siis pikemate otsade jaoks üks roolimees, ptüi, roolinaine juures meil ;)

Eile õnnestus Toomasel ja minul ennast vahelduseks ühe suurema jahi peale smuugeldada, ning näha kuidas Beneteau First 36.7 liigub ning käitub. Ring lahel oli küll väike aga selle-eest õpetlik. Kui senini arvasime, et meie oleme oma väikse jahi putitamisega vaeva näinud, siis kuuldes mis nemad see talv ära tegid, siis tuleb müts maha võtta ka suurtel jahtidel sõitjate ees. Loodetavasti tasub see vaev ja higi ära ning annab tulemustes ka tunda. Viimati sõitsin sellise jahiga vist aastal 2003, aga kuna tollal ei võistelnud, siis ega väga midagi täpsemalt ei mäleta ka sellest.

Nagu Toomasel viimasel ajal kombeks on õelda, siis ega hommikul ärgates ei pruugigi teada, mis alusega täna merele minek on. Täna hommikul aga teatsin vägagi täpselt — nimelt kutsus Alar mind oma ammuse lemmikpaadiga, Stariga, sõitma.  Meil on küll kodus üks Stari grootpuri, aga oma käega ma polnud sellist jahti katsunud, ainult piltidelt imetlenud. Ootusärevus oli igaljuhul sees.

Hommikul olime nagu naksti Noblessneri kai peal ja panime jahi hetkega valmis — edasi oli meil ainult üks suur muie näol ja minul palju uudistamisrõõmu. Ilm oli müstiliselt soe, mina sõitsin t-särgi ja shortsidega, ning isegi märjaks saades ei hakanud külm, aga võibolla see oli sellest suurest rassimisest mis seal tegime.

Kuna antud jahil on/olid mitmed asjad lahendatud mitte väga käepäraselt, siis mingi aeg kulus Alaril sõidu ajal asjade parendamiseks käepäraste vahenditega, aga ega see minu sõidurõõmu kahandanud. Paljud asjad on seal täiesti teistmoodi, minu jaoks üksjagu harjumatud, samas saime täiesti rahuldavalt hakkama esimese korra kohta. Nüüd saan täiesti aru, miks see nii populaarne klass on. Loodetavasti varsti jälle … selles paadis on midagi müstilist.

Alari stiilinäide üksindapurjetamisest

Natuke tuleb kallutada ka, või siis õigemini rippuda üle poordi

Proovige paudi ajal selle poomi alt läbi pugeda :P

Lollid ida-eurooplased ei uskunud silte ja sattusid lennujaamas merekonteinerisse mille ainuke sisse(välja-)pääs nägi seestpoolt selline.

Nimelt kutsusid Teet ja Sirje meid kaasa Saksamaale, et oma uus jaht kodumaale tuua. Endise Ida-Saksa territooriumil Greifswaldis asub üks väikestviisi paadiehituskoda, kus pidavat toodetama Hanse nimelisi jahte, kohapeal aga selgus, et lisaks sellele tuleb samast kohast igast masti aluseid, silma jäid sellised nimed nagu Dehler, Varianta, Moody, Fjord. Ma pole küll Vändra saeveskis käinud, aga kahtlustan, et isegi seal pole sellist tempot peal — sadamas veedetud päevade jooksul pandi iga päev vette ligi 10 erinevat alust, pigem just suuremat kui väiksemat mõõtu.

Iga paari tunni tagant oli selle platsi peal kas tühjus või kümmekond jahti. Tempo magnifico. Ainult üks väga koledate kirjadega, arvatavasti maitsetu odava Poola hotelli sponsoreeritud jaht seisis seal mitu päeva üksinduses.

Tehase territoorium, jahtide taga on näha “mastiriiul” kus on ootel kümned kui mitte sajad uued mastid

Sõjalaeva värvides Hanse 545, kõikidele alustele tehakse sealmail ujuvustest, sellepärast pole antud isendil näha ka kiilu ega rooli

Traktoriga toodi kohale järjekordne Fjordi “kaater”. Ma pole küll teab mis suur mootorpaatide fänn, aga need nägid ikka kuradima ägedad välja.

Stella Pioneer ja sõbrad ootamas valmimist.

Meie kõrval lõpetati Moody 45 ehitustöid, pere oli oma koeraga koos juba sisse kolinud ja seda kutsut ei häirinud isegi töömehed, kes vahepeal tema pea kohal mingeid auke puurisid.

Korraks ei jälginud seljatagust ja juba jälle oli kraana otsas järjekordne 60-jalane, seekord kollane Moody. Vasakul on näha teine kraana, spetsiaalselt mastide pealetõstmiseks ehitatud kergem kraana.

Esmaspäeva õhtul kohale jõudes oli meie alus nimega Stella Pioneer juba vees ja ootas viimaseid töid, et saaks asuda oma esimesele merereisile. Jahi tüübiks sellel aastal välja tulnud Hanse 495, ehk 49 jala pikkune “kolakas”, kerenumbriga 007. Tehases teati seda ka kui James Bondi purjekat ;) Välimus kõlbaks talle arvatavasti küll. Sadamas kohtasime ka norrakaid kes juba pikkisilmi ootasid on jahti järjekorranumbriga 017, mis pidavat valmima paari nädala jooksul — täielik seeriatootmine ikka. Nagu saksa korrale kohane, siis töö käis aeglaselt aga seeeest ainult kellast kellani ning meie teisipäeva hommikuks plaanitud väljasõit venis sujuvalt kolmapäeva õhtu peale. See aga andis aega jahi detailidega täpsemalt tutvust teha kui seda on võimalik tavaliselt merel teha. Tööde täpsema käigu kohta võib lugeda väga elavat kirjeldust Sirje poolt kirjapandust, lõppkokkuvõttes võib tegelikult tõdeda, et asjad läksid ikkagi üksjagu valutult ja saime kohustusliku tegevuste nimekirja lahendatud täiesti normaalse ajaga.

Saabumise õhtul ootas meid kohustuslik vahuvein meie uue lemmiku, sprayhoodi, all.

Jaht tuli varustada igast vajalike asjadega, ka veekeedukannuga. Kohalik kaubandusvõrk pakkus valikus ainult sellist. Kiusatus oli suur, aga võitis ikkagi tavaline roostevaba pott.

Tehase kõrval olid värvilised nukumajad oma jahisadamaga.

Lisaks kohaliku tehase toodangu kohustuslikule omamisele, oli kohalikel ka mingeid väga veidraid aluseid. Kas keegi teab mis tüüpi alusega tegu?

Hanse 495 ise on oma pikkuse kohta väga lai ja kõrge, kerekuju on väga kandiline ja see annab ohtralt ruumi juurde võrreldes kumerate keredega jahtide suhtes. Koostekvaliteet tundus väga hea ja paljud sõlmed olid lahendatud väga hästi ja kvaliteetselt, minu varasem üldmulje Hansede kohta oligi umbes selline mis igalt poolt vastu kumas — üle keskmise kvaliteediga normaalse hinnaga seeriatootmise jaht. Küll aga olid mõned asjad mis kohe silma hakkasid. Üks nendest oli sees tehtud puutööde kvaliteet, materjalid olid head aga näiteks teatud kohtades ei jooksnud ühenduskohad kohakuti ja oli kasutatud võibolla mitte nii kvaliteetseid juppe kui oleks võinud. See kõik hakkas alguses väga hästi silma kui jahis polnud veel midagi sees, hiljem kui olime hunnikutega varustust oma kohtadele seadnud, siis üldpilt paranes märgatavalt ;)

Teine omapärane asi oli WC ja dushiruum — kuna arvatavasti kasutatakse sama moodulit kõikide eri suuruse jahtidel, siis nii suure jahi kohta olid seal väga väiksed ruumid. Üksjagu keerukas oli näiteks tormikate eemaldamine WC’s sõidu ajal, ilma sealt välja astumata.

Lisaks oli veel mitmeid pisiasjasid, mis võibolla peavadki nii olema, aga meie lühikese reisi puhul tekitasid meiesugustes võhikutes küsimusi. Et te valesti aru ei saaks, siis asju mis hästi oli, oli kõvasti rohkem ja siin ei jaksaks neid lihtsalt ära loetleda. Ükski jaht pole alguses perfektne ja alus peabki oma meeskonnaga kokku elama ja kohanduma aja jooksul. Selles suhtes usun, et Teet ja Sirje teevad Stella Pioneerist ajaga aina parema jahi, materjali mida vormida on seal küllaga.

Omapärased detailid tulid välja ka jahi suurusest tulenevalt. Näiteks asub grootpuri kokkupakitult nii kõrgel, et falli kinnitamiseks tuleb mööda masti paari meetri kõrgusele ronida, õnneks on selle tarvis masti külge paigaldatud spetsiaalsed astmed. Kõvas lainetuses pole see aga teab mis kerge tegevus.

Kajutites on ruumi nii palju, et voodi kõrval on tühi ruum, asi mida väiksemates jahtides ei esine, see aga tähendab et suuremas kreenis on voodis pea võimatu magada ilma et välja libiseks. Oleks olnud vähemalt mingid piirded voodil.

Esimene proovisõit jõe peal, siis veel ei teadnud et tegelikult tunni pärast hakkame juba pikale reisile minema.

Rootslane Frederik, diileri esindaja, annab kaptenile viimaseid juhtnööre.

Reisist endast kah. Lõpuks kolmapäeva õhtul saime otsad anda ja meie teekond algas trajektooril Greifswald — Kalmar (Rootsi) — Visby (Gotlandi saar) — Rohuküla. Esimesel ööl tuul vaikis ja saime mõnda aega sõita mootoriga, vahis olles õnnestus mul näha Tallinki laeva ja hüljest. Ega seal midagi muud väga teha polnudki kui Simon, meie autopiloot, roolis ja ise tuli ainult ümbrust jälgida. Hommikul tuul tõusis ja oli väga ilus päev täis purjetamist. Kalmarisse jõudsime päris hilja õhtul ja lahkusime varakult, nii et linna ei jõudnudki vaadata, aga tundus selline tavaline sadamalinn olevat.

Meie marsruut minu telefon-fotoka arvates. Lätis seekord ei käinud, need punktid on seal eelmisest aastast.

Esialgu oli plaan peatuda ka Bornholmil, kahjuks ajapuudusel jätsime selle vahele ja põksutasime mootoriga sealt lihtsalt mööda.

Järgmisel päeval sõitsime pikalt mandri ja Ålandi vahel, otse taganttuules, purjed liblikas. Tuul aina tõusis ja tõusis, koos meie kiirusega, mis kohati küündis juba 11–12 sõlmeni. Õigel ajal seadsime purjed natuke turvalisemalt ja pärast saare nuka tagant väljumist saime tunda korralikku avamerelainet, kohati vist täitsa mitu meetrit. Ma arvan et ma võisin olla 8–10 aastane kui viimati merehaige olin, kuid nüüd juba natuke kogenud meresõitjana tegin saatusliku vea ja läksin alla kajutisse korraks toimetama. Väljudes oli juba asi selge ja istusin mõnda aega kokpiti põrandal horisonti vaadates ning muid protseduurireegleid järgides, õnneks õnnestus natuke magada ja pärast seda oli olemine jälle täiesti korras. Kogemus polnud midagi meeldivat aga samas ei midagi väga hullu, arvatavasti saan ikka mingi tõsisema litaka ka kunagi, nii hästi ei saa liiga pikalt minna.

Järgmine öö Visbys möödus umbes sama plaani järgi nagu eelminegi peatus, vahega ainult selles, et Visby on üks kuradima äge koht. Ega väga palju puudunudki, et meeskond oleks mässu tõstnud ja nõudnud pikemat peatust seal. Tundub et sinna tuleb varem või hiljem tagasi minna.

Stella Pioneer Visby sadamas, üksik vender pardas. Poid olid nii lähedal kaile, et pidime parkima küljega kaisse.

Öine vahetus ja helkurmees Toomas roolis.

Järgmine etapp oli reisi kõige pikem, ilm oli natuke kergem kui eelneval päeval. Huvitavaks tegi etapi aga meie viienda meeskonnaliikme, Simoni, jäämine Gotlandile. Elektroonika on üks asi mis kunagi ei vea alt jahis, see on alati katki. Pidime siis terve pika öösõidu tegema ilma autopiloodita. Tuul puhus aga nagu ventikast 17–19 sõlme ja kõikidel roolisolijatel oli näol lai naeratus. Jaht oli küll suur nagu maja, aga sellise ilmaga käitus vägagi teravalt ja rool oli uskumatult hea tunnetusega. Lainetelt alla sõites meenutasid kaadrid juba mingeid ookeani peal filmitud sõite.

Kapten roolimas, tavapärane õnnis muie näol.

Kapten vahelduseks juhendamas ja silmini tunkedesse pugenud junga roolimas.

Pühapäeva õhtul kui Rohuküla sadam juba paistis, tõusis aga tuul üllatavalt, nii et faarvaatril sisse sõites näitas tuulekell üle 28 sõlme. Ei tundugi väga palju, aga selle jahi kere küljepindala on arvatavasti suurem kui meie jaht täispurjedes. Sadamas manööverdamine on tänu vööripõtkurile küll lihtsaks tehtud, samas uue jahiga on kõik asjad teistmoodi ja võttis natuke harjumist, et kõik tuleks välja nagu plaanitud.

Pühapäeva pärastlõunaks oli see nädalane seiklus läbi, kokku tuli reisi pikkuseks üle 530 miili.

See on pea pool sellest mis oma jahiga terve hooajaga sõidame. Aga väga väike osa sellest, mis Teedul ja Sirjel plaanis on — nimelt saab sellest jahist paari kuu pärast nende täiskohaga kodu ja nad seilavad Stella Pioneeriga päris mitu järgnevat aastat juba mööda ja ümber palli. Meie poolt neile jõudu, jaksu ja palju toredaid elamusi. Elame teile terve reisi vältel kaasa ja kes see teab, äkki kuskil sadamas äkki isegi kohtume.

Täname siiralt Stella Pioneeri meeskonda, et nad meid sellisele uskumatule reisile kaasa võtsid. Mina õppisin selle nädala jooksul meeletult palju juurde nii jahtide ehitusest, meeskonnatööst, purjetamisest, ilmataadist ja endast. Veel rohkem aga sain teada asju, mida ma veel ei tea. Nüüd vähemalt oskan õigetest raamatutest otsima hakata, loodetavasti.

Meeskond väsinuna ja õnnelikult hetk pärast randumist Rohuküla sadamas

Mõlemal päeval pidi toimuma kuni 4 starti, seda oleks rohkem kui tavaliselt terve kuu jooksul kokku, ehk väga kõva trenn meiesuguste “stardikartjate” jaoks. Laupäeval oli meie grupi starti tulnud 8 jahti, kohal pea kõik jahid, puudu ainult Blanca ja Leila, kes alles kai peal enda kiilu ümber ehitab. Natuke tunneme neist juba puudust.

1. start lükati tuulepuudusel edasi ja nii pidime ligi tunnikese lihtsalt aega parajaks tegema. Nagu ikka, on meie kohtunikud täis üllatusi ja seekord oli esimeseks üllatuseks stardiliin, ehk ühtlasi ka finishiliin, mis asus vägagi muuli lähedal ja meis natuke kõhedust tekitas. Start õnnestus meil keskpäraselt ja pärast olukorra selginemist avastasime ennast kohe Tuulelaulu ja Juko järel. Edasine sõit möödus üksjagu ühtlases tempos, stardis saadud kaotus püsis suuresti samasugune, mingi hetk saime koos tagumise grupiga tünga trajektoori valikul aga mingil hetkel suutsime jälle trimmi kiirelt paika saada pärast manöövreid ja kiirusega kõigile järgi sõita. Finishiks olime Juko kõrvale juba jõudnud, hetke pärast oleksime neist ka arvatavasti möödunud, aga rada sai otsa. Kaotasime neile umbes 30 sentimeetriga, olles finishis kolmandatena. Pärast parandust aga tõusime neist ettepoole, ehk teisele kohale. Meie jaoks vägagi suurepärane üllatus.

2. sõit: tuul vaikis pea täielikult ja eelmise sõidu edust joovastatuna jäime starti loomulikult hiljaks, nagu tegelikult enamus jahte. Veerand miili pärast vaikis aga tuul sootumaks, nii et mingi hetk oli 10 paadipikkuse raadiuses koos 5–6 meie grupi jahti, kõikidel purjed laperdamas ja igaüks eri suunas “sõitmas”. Nagu ikka, osad jahid seisavad kiiremini ja sellest grupist sai minema Tuulelaul. Nemad ja Juko said lõpuks paarsada meetrit eemal mingeid puhanguid ja olid juba pealttuule märgi võtnuna meist uuesti möödumas kui meil õnnestus ka lõpuks liikuma saada. Kui tuul vaikis, olime teised, aga pärast pool tundi triivimist olime viimased selles pundis — algas armutu tagaajamine. Saime spinnuotsa lõpuks neile ahtrisse ja siis tegi Toomas roolis midagi täiesti arusaamatut. “Vahetas käigu alla” ja möödus kolmest jahist täiskäigul, kusjuures kahest neist isegi alttuule — asi mida kõik õpikud soovitavad vältida täiega.

Kohtunikud olid otsustanud rada lühendada, aga mitte meie märgini, vaid suurte jahtide märgini. Raadio teel anti sellest ka teada, aga märgi juures polnud selle kohta märget nagu peaks — 2 esimest jahti ei oma raadiot, seega nemad võtsid meie raja märgi ja läksid lihtsalt viimasele otsale arvates et finish on alles kaugel. Mingi trikiga olid aga kohtunikud saanud nende ajad kirja ja kui meie punt sinna jõudis, võeti meil juba aeg korrektselt. Keeruline olukord kohtunike jaoks, aga arvame et nad lahendasid selle ikkagi kõigi jaoks kõige õiglasemalt. Finishis 3. koht, parandatud ajas 4. koht.

Kuigi tuul tõusis järsult kohati kuni 12m/s puhanguteni, siis millegipärast rohkem starte ei antud ja see päev jäigi poolikuks ning kripeldama.

Pühapäevane ilmaennustus lubas mõnusat ühtlast tuult ja seda me ka saime. Ning veel kamaluga ilusat ilma.

3. sõit: start läks jälle keskpäraselt. Rada oli seekord sees sirgelt, vastupidiselt esimese päeva trollibussi liinile. Ideaalne purjetamisilm, ühtlane tuul ja mitte väga suuri tuulekeeramisi, ehk kõikidel võrdsed olud. Suutsime jälle võtta Juko endale sparringpartneriks ja nendega koos käis sõbralik duell kuni sõidu lõpuni. Kaotasime neile lõpus ikka selle klassikalise paarikümne meetriga, aga kahjuks nii palju, et ajaparandus ka ei aidanud, 17 sekundit jäi puudu. Finishis 3. koht, tulemustes 3. koht.

4. sõit: stardiliinil toimus nii mõnigi hõise alumistelt jahtidelt, ja olime isegi paari teise jahi vahel lõksus, mitte just meie lemmikolukord stardiks. Hetke pärast õnnestus vabaks pautida ja sõit võis alata. Kogu fleet püsis koos ja üksjagu palju tehti kontrollpaute. Mingil hetkel paremal halsil sõites jäi meile ette vasakul halsil sõitev Blanca. Tavaliselt oleme sõbralikult sellistes olukordades järgi andnud natuke, aga kuna nüüd oli iga sekund mängus ja pidime päris korralikult vallama, siis heiskasime protestilipu. Aumeestena tegid nad loomulikult oma viga tunnistades ka trahvipöörded, abi sellest meile aga väga polnud, sest märgiks olid nad suutnud meist jälle ette saada.

Küll aga olgu mainitud, et trahvipöördeid nad päris määruste kohaselt ikkagi ei sooritanud ;) Loodetavasti nad vähemalt ei pea pikka viha meie suhtes, reeglid on ju kõigile ühised.

Finishis olime 4. kohal, Blancal endiselt sabas, finisheerides 12 sekundit hiljem. Pärast parandusi jäi meie vahe 11 sekundi peale, küll aga kukkus kohe Blanca ees olnud Juko 3. kohale, tõstes neid teiseks ja meist pikalt taga olnud Viru meie ette, kukutades meid viiendaks, ainult 6 sekundiga. Täielik ebaõnn tulemustes aga kindlalt üks huvitavamaid sõite terve võistluse ajal.

5. sõit: kõige parem näide, kuidas ei tohiks startida. Sattusime kogu laevastiku keskele, meie alla Viru, kes mingil täiesti arusaamatul põhjusel keeras pärast stardisignaali tuule suunas ja tappis meie käigu ära, ise samal ajal peaaegu vastutuult seistes. Kuna meile tulid tagant peale teised jahid, siis ei saanud me ära ka pautida. Nii me seal seisime sekundid kümme kuniks teised möödusid ja saime ennast vabaks pautida. Pärast seda olime laevastiku viimased, kohe Viru järgi. Selles sõidus juhtus natuke tehnilist praaki ka ja selle tulemusena ei saanud me kohati täiskiirusel sõita. Selmet tuul oli tõusnud, otsustasime spinnuotsad sõita vana spinnuga, mis oli täielik viga. Tulemuseks finishis 6. koht ja parandatud ajas 8. koht. Not nice.

6. sõit: paras väsimus peal, osadel unetu öö seljataga, läksime kindla peale rahulikku sõitu tegema. Kogu laevastik püsis algusest saati ühtlases hanereas ja üllatavalt koos. Mingeid teravaid hetki ei mäletagi kuni lõpuni mil olime järjekordselt Juko seljataga, Blanca oli üllatavalt suure vahemaa ette teinud. Saime spinnuotsalt Jukot veel natuke kätte ja meie arvestuse järgi oleksime võinud neile kaotada ca 15 sekundit, kaotasime 20, seega tundus kaotus kindel, pärast tuli välja et tegelt olime neid võitnud 3 sekundiga. Rajasõit on ikka täielik sprint, iga sekund loeb. Sõidu üllataja aga oli uus Finn 26 tüüpi “matkajaht” Madicken, kes finisheeris eelviimasena aga pärast ajaparandust sai tegelt hoopis 3. koha, 6 sekundit meie ees. Päris hirmuäratava palliga paat, kui see korralikult liikuma saadakse, siis keeratakse kogu meie grupi elu pea peale.

Seega olime meie finishis 4. kohal ja tulemustes samal kohal.

Kui nüüd järele mõelda, siis vist mingid detailid läksid juba segamini, et mis asi juhtus mis sõidus, nii et andestust kui mõni viga sees.

Terve nädalavahetuse juhtis kõiki sõite peaaegu algusest lõpuni Tuulelaul, ilmselgelt on nende svertpaadikogemus hindamatu väärtusega lühirajasõitudel, samuti on nad oma jahi ikka väga kiireks saanud mingi imetrikiga, ega mitte ometi …

Teisele kohale jäänud Juko meeskond koosneb samuti väga kõva kooliga endistest sverdisõitjates”. Müts maha nende ees, see hooaeg vee peal alles 3.-4. kord ja juba sellised tulemused. Jääme huviga ootama kuidas nad kõige kiirematele järgi hakkavad võtma.

Nädalavahetuse kõige suurem üllatus aga oli meie enda tulemus, nimelt saavutasime kokkuvõttes 3. koha. Tagantjärgi on tore ju targutada, aga kui vaadata kuidas me pingutasime ja kui kiirelt tegelikult suutsime sõita, siis tundub see isegi täiesti õigustatud tulemus. Esimese kahe jahi vastu polnud meil lootustki, nende kogemused ja oskused on ikka meist peajagu üle. Veel :P

Oleme ennegi saanud mõned auhinnalised kohad, aga tavaliselt on need olnud samas ka viimased või eelviimased kohad, nii tihedas konkurentsis on see meie jaoks esimene auhinnaline koht ja seda väärtuslikum meie jaoks. Kõige suurema töö selle tarvis aga on teinud terve meeskond, kes on terve talve ja kevade kõvasti pingutanud. Aitäh!

Tulemused: http://www.kjk.ee/upload/events/doc13060688051.htm

Tänane KJK kolmapäevane võistlus algas juba natuke vaikivas tuules, kuid ikkagi oli tuult päris palju. Meie üllatuseks oli kohale tulnud ka Polaris Juko, keda viimati nägime paar nädalat tagasi alles uut kiilu ehitamas. Natuke uskumatu kuidas nad jahi nii kiirelt vette on saanud.

Stardiliinile jõudsime omast arust väga hästi, kohtunikelaeva juurest umbes 10 sekundit pärast stardisignaali, paar jahti meist küll natuke eespool aga samas liini pidi ka allpool, enamus jahte aga seljataga. Ühel halsil linna poole sõites vahemaad natuke suurenesid aga ei midagi märgatavat. Siis aga avastasime, et meie just ümber tehtud uus poomiliik tõrkus töötamast ja selle tulemusel ei saanud korralikult grootpurje trimmida — sellise kõva ilmaga hädavajalik tegevus. Kuna kiiruses teistele ei kaotanud ka, siis midagi igaks juhuks näppima ei hakanud. Kuniks …

… ühel hetkel käis juba tuttav kõmakas. Pakkstaagi üks otsast seekel oli järgi andnud ja ülemise pakkstaagi visanud masti otsa. Kiirelt kinnitasime alumise pakkstaagi uuesti ja sõit jätkus, nüüd juba mõnusalt teistest mahajäänuna. Uus mast on ikka teisest puust kui vana ja oli kindel tunne, et asjad tegelikult peavad vastu.

Katariina kai märgile lähenedes hakkasime tegema ettevalmistusi spinnu heiskamiseks. Mingil veidral põhjusel kinnitasin spinni otsad reelingusse mina, mitte need kes seda tavaliselt teevad. Ning nagu ikka sellistel juhtudel, läheb midagi segamini — spinni külge pannes läks spinnu fall lendu. Kätte seda saa oli pea võimatu sellise tuulega, alternatiivina kaalusime uue varufalli kasutamist, aga kuna seda me ka kasutanud polnud, siis tundus see plaan ka natuke segane. Mingil hetkel oli aga tuul natuke nõrgem ja saime ikkagi falli kätte ja purje ilusti külge.

Siis aga märgile lähenedes avastasime, et olime teinud järjekordse oma selle hooaja lemmiknumbri — ülekrüssu. No kaua võib eks!

Sõit spinnuga Kuuli Muna suunas oli meie jaoks päris ühtlane minek kuigi ümberringi nägime nii mõndagi tõsist broachi. Vahemaa teistega püsis terve otsa ajal peaaegu sama, välja arvatud Juko, kes oli meile jõudsalt järgi võtnud. Kuuli Muna märgist teravalt Pirita poole sõites näitas nende jaht uskumatut kiirust külgtuules ja nad sõitsid meist mööda nagu seisvast postist. Paar kaabeltaud enne finishit, meist natuke eespool, aga juhtus neil midagi spinnupoomiga. Meil õnnestus neist uuesti mööduda ning üritasime turvaliselt finishisse jõuda. Nemad aga heiskasid kiirelt genu ja tulid altpoolt väga kiirelt ja teravalt meile uuesti külje alla. Finishis edestasime neid umbes 1 meetriga. Väga tore duell oli, aga pärast lõpuprotokolli lugedes sai kinnitust meie kartus, et neil polnud veel mõõdukirjagi ja seega ei saanud nad tulemust kirja.

Finishis olime kolmandatena, pärast parandusi olime tulemustes 4. kohal. 1,5 minutit pärast meid finisheerinud Viru edestas meid parandatud ajas ligi minutiga.

Oleme omast arust väga palju vaeva näinud jahi korrastamisega ja üritanud kõrvaldada nõrku kohti, kuid selle hooaja esimene kõvem ilm tõi välja nii mõnegi puuduse. Tuleb vist uuesti kõik lahendused üle vaadata ja veel rohkem vaeva näha. Praegu on mugav varustust süüdistada, aga tahaks jõuda selleni, et saaks ikka iseennast juba süüdistada nõrkades tulemustes :P

Tulemused: http://www.kjk.ee/upload/events/doc13057429590.htm

Start õnnestus meil täitsa healt kohalt, ainult Gemma surus ennast meie ja kohtunikelaeva vahele — olles viisakad värske meeskonna suhtes, pakkusime neile protesti asemel hoopis “jääte meile ühe sisse” tüüpi karistust. Kümmekond minutit hiljem õnnestus meil neil nina alt üksjagu lõdvalt läbi minna vasakuga, tea kas see nüüd oli üle piiri või mitte, aga lugesime sellega asja tasa ja mõlemad osapooled olid jälle õnnelikud.

Krüssuots üle lahe kulges üksjagu ühtlases tempos, saime mingi hetk trimmi paika ja kiiruse korda, ning siis vahe konkurentidega püsis samana, küll mõnedsajad meetrid tagapool. Katariina kai märgi võtsime kolmandana.

Tagasi Pirita poole sõitsime meie rohkem kalda alt, kui enamus mingi hetk otsetee kasuks otsustasid. Meie manööver osutus alguses õigeks, olime pool miili enne muuliotsasid jõudnud eesolevate jahtidega samale kaugusele. Siis aga juhtus tavapärane olukord, ca 300m enne muule tuul kustus täielikult, teistele tuli aga see tagasi paar minutit varem ja sellest piisas, et kolm jahti enne meid muulide vahelt sisse said ja meie kohe nende kannul.

Üle pika aja võeti finish vastu muuliotste vahel, mis oli päris suur kergendus, sest sellise tuulega oleks me mööda jõge veel ülesse sõitnud ikka päris pikalt. Tohutust kiirusest annab aimu vahe Astraiaga, kui nemad finisheerisid, siis meie olime neist umbes 40–50 meetri kaugusel, lõpuprotokollis tuli meie ajaline vahe 4 minutit.

Kokkuvõttes saime 4. koha. Ajaliselt olid vahed finishis suured, aga jäime enda saavutusega rahule, vahed eelpool sõitnudega olid väikesed ja korduvalt liikusime nendega võrdväärselt.

Õpetlik õhtupoolik merel, jälle tuli tõdeda, et tuulega purjetada oskavad paljud, ilma tuuleta aga vähesed — meie kahjuks veel nende sekka ei kuulu. Küll aga on meil plaan teha tugevalt trenni ja seista kohapeal nii kodus, tööl kui lihtsalt kai peal. Oodates tuult ja kannatades, Äkki siis õpime selle vee peal seismise ka ükskord ära.

Tulemused: http://www.kjk.ee/upload/events/doc13051390500.htm

Ta ujub siiski.

Seekord kasutasime veeskamiseks XXXL-size troppe, Eneli tundus nende otsas nii väike ja kerge. Ainuke probleem oli, et neid troppe oli üksinda raske liigutada, märgadena kaalusid arvatavasti pool meie jahi kaalust.

Eneli võrdväärsete keskel.

Mastiahvi tööhooaeg kah avatud.

Sellest aastast teatatakse stardiprotseduuri raadio teel ja sellest on palju kasu, olime stardiliinil 1–2 sekundit pärast stardipauku, päris hea koha peal kohe kohtunikelaeva kõrval. Meile sõitis peale Enel, kes tappis ära niigi üksjagu nõrga tuule. Ega me ise enne sellest väga arugi ei saanud kui alles esimeses vastutuule märgis, kus olime põhimõtteliselt kõige viimased. Kaotades Tuulelaulule ja Blancale juba kaabeltau jagu, teistele natuke vähem. Nurkade mängus meil õnne polnud.

Algas armutu tagaajamismäng spinnudega, proovisime hea ja kurjaga aga lähemale väga ei jõudnud, ainult tagant lähenes Gemma hirmuäratavalt. Lõpuks õnnestus mere poolt natuke rohkem tuult püüda ja kogu kambale kõrvale ujuda, siis aga enne märki tuul pööras ja vaikis täielikult, kui jälle puhuma hakkas, said teised ilusti ümber märgi, meie aga sadakond meetrit eemal veel peaaegu seismas. Olime jälle küll kõige viimased aga mitte üldse kaugel teistest, kogu punt oli ühes puntras koos.

Pärast märki sattusime kellegi tuulevarju ning otsustasime pautida ära ning proovida rohkem kalda alla hoida, enamus jahte läksid aga hoopis mere poole. Ning siis tuul keeras ja keeras ning vaikis. Kui lõpuks Kuuli muna märgini jõudsime, olime seal peaaegu uljas üksinduse, enamus ammu juba Pirita poole teel. Kohe meie ees oli Blanca, kes võttis eelmise märgi IV grupi jahtidest esimesena ning oli samuti üritanud rohkem kalda poolt tulla. Ning siis II grupi jaht Deja Vu, kes hoidis veel rohkem kalda alla, märki jõudsid nemad isegi pärast meid. Diagonaalide mänguga läks ühesõnaga veel kehvemini.

Küll aga oli värskelt meeles kuidas nädalavahetusel kaotasime Virule 10 sekundiga puhtalt oma laiskusest. Nüüd nägime vaeva ja üritasime igat sekundit ja tuuleiili püüda. Teised jahid olid juba Pirita ranna läheduses, kui meie alles Kuuli munast möödusime, siis aga tuul vaikis veelgi, ning meie saime õige nurga ja mingisuguse kiiruse ülesse, ning jõudsime kogu kambale jõudsalt järele. Deja Vu meie taga loobus ja pani mootori, samuti saime kätte II grupi Matilda, kes siis hetk hiljem samuti loobus. Möödusime Blancast keda olime pikalt juba taga ajanud. Muulideks olime ahtrisse jõudnud Gemmale. Tuul keeras ja vaikis veelgi, vahepeal näitas meie kiiruseks 0.4 sõlme. Finish tundus olevat valgusaastate kaugusel. Tuli teha paar pauti ja sellega suutsime mööduda ka Gemmast, kahjuks järgmine jaht Astraia jäi juba liiga kaugele ette, et neid enne finishit kätte saada. Küll aga suutsime jõe peal veel meie taga olnud jahtidega vahemaa piisavalt suureks kasvatada, et hoolimata nende soodsamatest pallidest, võitsime neid ka parandatud ajas. Täismängu võitu ei tulnud, küll aga oli tunne nagu oleks saanud hoopis jackpoti.

Kokkuvõttes 4. koht 6 jahi seas. Ei midagi erilist, aga arvestades pea terve võistluse viimasel kohal olemist, siis tuleb lõpuspurdiga igati rahul olla. Järgmine võistlus juba nädala pärast, selleks ajaks peaksime oma jahi lõplikku töökorda ka suutma seada.

Tulemused: http://www.kjk.ee/upload/events/doc13045335391.htm
Pildid: http://pilt.delfi.ee/album/209905/