Täna toimus järje­kordne KJK kolma­päe­vak, järje­kor­ra­num­briga 6. Üleeel­mine nädal me ei osale­nud ning eelmine nädal jäeti sõit liigvaikse tuule tõttu ära, seega oli see meie 4. start selles sarjas.

Käisime küll päeval enne võist­lust jahiga sõitmas, aga selle­gi­poo­lest avasta­sime stardi eel mitu proleemi, mida ei oleks pidanud olema. Esimene suurem jama oli see, et groodi alumise liistu tasku oli katki läinud ja pidime juba heisa­tud purje alla võtma ning purje kallal jõudu raken­da­des sealt välja rippuva liistu ära võtma. Stardini oli väga vähe aega ja tundus lootu­setu see kuidagi korda saada enne sõitu, seega otsus­ta­sime üldse ilma liistuta sõita. Kellelgi polnud aimdustki kuidas see tegeli­kult purjele ja meie kiiru­sele mõjub. Teine, küll aga väiksem probleem, oli see et stardi­kell oli kuhugi kadunud. Ega muidu oska hinna­tagi sellist pisiasja, aga kui puudu on, siis kohe paned tähele.

Meie üllatu­seks olid kohtu­ni­kud pannud mäleta­mist­mööda esimest korda kolma­päe­va­kul lühiraja. Päris huvitav ja teretul­nud samm. Puhus üksjagu ühtlane kõvema­poolne tuul, stardi­liin oli meie silma jaoks peaaegu sirgelt ja starti oli tulnud 10 meie grupi jahti — mida sa hing veel ihaldad.

Kuidagi magasime raadiost maha 2–3 minuti hoiatu­sed ja niimoodi olimegi stardis natuke valel ajal ja vales kohas. Arves­ta­des seda, õnnes­tus start ikkagi normaal­selt, ainult et me ei suutnud kõrgust sõita korra­li­kult ja sattusime Leila taha segatud tuulde. Kui vea leidsime käigu puudu­misele, olid teised juba mõnusad vahed sisse teinud ja eespool puhtas tuules minnes kasva­ta­sid vahemaad veelgi. Esime­ses märgis olime neljan­da­tena: Blanca, Tuule­laulu ja Leila järgi. Teises märgis spinnu alla võttes jäi brassi sõlm sisse ja krüssu­ot­sale läksime spinn veel korra­li­kult üleval. Puntra haruta­mine võttis aega päris mitu minutit ja tekitas üksjagu segadust terves töökor­ral­duses. Lõpuks saime purje tervelt ikkagi kätte aga vahemaa esimes­tega oli veelgi kasvanud.

Päris paika trimmi ei saanudki ja nii see sõit sujus meie jaoks teiste sabas sörki­des, kohati vahemaad natuke kahan­da­des, aga üldiselt pigem kasva­ta­des. Pärast kolman­dat ehk viimast märki tegime halsi ja asusime kodu poole teele. Oli ju raja viima­seks märgiks pandud “Fm”, mida olime eksli­kult Muuliks pidanud, ürita­sin raja skeemilt seda isegi kontrol­lida, aga avasta­sin üllatu­sega, et erine­vaid finis­heid pole seal üldse kirja pandud. Meie ees Blanca suundus ka mõnda aega samas suunas, päris mitu minutit ei kahtlus­ta­nud me midagi, kuniks üllatu­seks avasta­sime, et osad sõida­vad hoopis teises suunas kohtu­ni­ke­laeva poole. Kursi­muu­da­tus ja ots hoopis õige finishi poole, ning lootu­se­tult hilja jõudsime lõpuks üle finis­hi­liini 4ndatena. Juko ja Viru meie taga ohtli­kult lähedal. Ainuke lohutus oli, et lühira­jal sõide­takse inshore valemi järgi, tänu millele on meil väike eelis kõikide Polariste suhtes, küll aga mitte Conra­dite ees.

Õnneks oli vahemaa Viruga piisav ja edesta­sime neid paran­da­tud ajas 13 sekun­diga. Ehk koht meie selle hooaja 4. sõidus oli 4. Täpselt sama koha oleme saanud kõiki­del sõide­tud kolma­päe­va­ku­tel see aasta. Koond­ta­be­lis annab see meile aga, üllatus-üllatus, 4. koha. Kui eelmine aasta oli meil ostetud “seitsmenda-koha-pakett” ja palju­del võist­lus­tel platsee­ru­sime just 7. kohal, siis nüüd oleme saanud vist natuke parema diili. Loode­ta­vasti on hooaja jooksul võima­lik veel lepin­gut muuta :P

Järje­kord­selt oli väga mõnus sõit, veel mõnusam ilm — ainult ehteest­las­li­kult virise­des võiks õelda, et rada oli natuke liiga lühike sellise valge suveõhtu jaoks.

Tulemu­sed: http://www.kjk.ee/upload/events/doc13075552620.htm

Kui üleeel­mine nädal ei käinud Eneli üldse merel, olime ju Stella Pioneeri toomas, ja eelmine nädal käisime ainult kolma­päe­va­kul, ning seegi jäeti tuule puudu­misel ära, siis see nädal on alanud palju­lu­ba­valt. Esmas­päe­val tegime vägagi kasuliku trenni, vaheta­sime rooli­mehe ja vööri­naise rollid ära, ning Eleny ja Toomas nägid jahti nende jaoks hoopis teisest otsast.  Uskumatu küll aga tuli välja, et nende aastate jooksul oli see Elenyl olla roolis alles teine kord. Lähen nüüd nurka häbenema ja elu järgi üle mõtlema. Või ju siis on naise sõna maksnud ja iga kord kui oleme pakku­nud, on ta õelnud et kardab ja ei taha ja muud põhjen­dused, et viilida. Seekord aga läks vist hammas verele ja pärast oli kuulda ülevoo­la­vaid emotsioone, et kui tore see tegelt oli. Varsti on siis pikemate otsade jaoks üks rooli­mees, ptüi, rooli­naine juures meil ;)

Eile õnnes­tus Tooma­sel ja minul ennast vahel­duseks ühe suurema jahi peale smuugel­dada, ning näha kuidas Beneteau First 36.7 liigub ning käitub. Ring lahel oli küll väike aga selle-eest õpetlik. Kui senini arvasime, et meie oleme oma väikse jahi putita­mi­sega vaeva näinud, siis kuuldes mis nemad see talv ära tegid, siis tuleb müts maha võtta ka suurtel jahti­del sõitjate ees. Loode­ta­vasti tasub see vaev ja higi ära ning annab tulemus­tes ka tunda. Viimati sõitsin sellise jahiga vist aastal 2003, aga kuna tollal ei võistel­nud, siis ega väga midagi täpse­malt ei mäleta ka sellest.

Nagu Tooma­sel viima­sel ajal kombeks on õelda, siis ega hommi­kul ärgates ei pruugigi teada, mis alusega täna merele minek on. Täna hommi­kul aga teatsin vägagi täpselt — nimelt kutsus Alar mind oma ammuse lemmik­paa­diga, Stariga, sõitma.  Meil on küll kodus üks Stari groot­puri, aga oma käega ma polnud sellist jahti katsu­nud, ainult pilti­delt imetle­nud. Ootusäre­vus oli igalju­hul sees.

Hommi­kul olime nagu naksti Nobless­neri kai peal ja panime jahi hetkega valmis — edasi oli meil ainult üks suur muie näol ja minul palju uudis­ta­mis­rõõmu. Ilm oli müsti­li­selt soe, mina sõitsin t-särgi ja short­si­dega, ning isegi märjaks saades ei hakanud külm, aga võibolla see oli sellest suurest rassi­mi­sest mis seal tegime.

Kuna antud jahil on/olid mitmed asjad lahen­da­tud mitte väga käepä­ra­selt, siis mingi aeg kulus Alaril sõidu ajal asjade paren­da­miseks käepä­raste vahen­di­tega, aga ega see minu sõidu­rõõmu kahan­da­nud. Paljud asjad on seal täiesti teist­moodi, minu jaoks üksjagu harju­ma­tud, samas saime täiesti rahul­da­valt hakkama esimese korra kohta. Nüüd saan täiesti aru, miks see nii populaarne klass on. Loode­ta­vasti varsti jälle … selles paadis on midagi müstilist.

Alari stiili­näide üksindapurjetamisest

Natuke tuleb kallu­tada ka, või siis õigemini rippuda üle poordi

Proovige paudi ajal selle poomi alt läbi pugeda :P

Nagu enamus teab või eelmise nädala võist­lus­tu­le­mus­test lugeda sai, siis meie jaht kahel eelmisel nädalal toimu­nud võist­lusel ei käinud. Põhju­seks polnud mitte üldse jahti kummi­ta­vad tehni­li­sed problee­mid või meeskonna motivat­sioo­ni­puu­dus nagu siin kahtlustati, vaid tegeli­kult käis veerand meie meeskon­nast, ehk Toomas ja Jens, hoopis Ida-Saksamaal treeninglaagris.

Lollid ida-eurooplased ei uskunud silte ja sattusid lennu­jaa­mas merekon­tei­ne­risse mille ainuke sisse(välja-)pääs nägi seest­poolt selline.

Nimelt kutsusid Teet ja Sirje meid kaasa Saksa­maale, et oma uus jaht kodumaale tuua. Endise Ida-Saksa terri­too­riu­mil Greifswal­dis asub üks väike­st­viisi paadi­ehi­tus­koda, kus pidavat toode­tama Hanse nimelisi jahte, kohapeal aga selgus, et lisaks sellele tuleb samast kohast igast masti aluseid, silma jäid selli­sed nimed nagu Dehler, Varianta, Moody, Fjord. Ma pole küll Vändra saeves­kis käinud, aga kahtlus­tan, et isegi seal pole sellist tempot peal — sadamas veede­tud päevade jooksul pandi iga päev vette ligi 10 erine­vat alust, pigem just suure­mat kui väikse­mat mõõtu.

Iga paari tunni tagant oli selle platsi peal kas tühjus või kümme­kond jahti. Tempo magni­fico. Ainult üks väga koledate kirja­dega, arvata­vasti maitsetu odava Poola hotelli sponsoree­ri­tud jaht seisis seal mitu päeva üksinduses.

Tehase terri­too­rium, jahtide taga on näha “masti­riiul” kus on ootel kümned kui mitte sajad uued mastid

Sõjalaeva värvi­des Hanse 545, kõiki­dele alustele tehakse sealmail ujuvus­test, selle­pä­rast pole antud isendil näha ka kiilu ega rooli

Traktoriga toodi kohale järje­kordne Fjordi “kaater”. Ma pole küll teab mis suur mootor­paa­tide fänn, aga need nägid ikka kuradima ägedad välja.

Stella Pioneer ja sõbrad ootamas valmimist.

Meie kõrval lõpetati Moody 45 ehitus­töid, pere oli oma koeraga koos juba sisse kolinud ja seda kutsut ei häiri­nud isegi tööme­hed, kes vahepeal tema pea kohal mingeid auke puurisid.

Korraks ei jälgi­nud selja­ta­gust ja juba jälle oli kraana otsas järje­kordne 60-jalane, seekord kollane Moody. Vasakul on näha teine kraana, spetsiaal­selt mastide peale­tõst­miseks ehita­tud kergem kraana.

Esmas­päeva õhtul kohale jõudes oli meie alus nimega Stella Pioneer juba vees ja ootas viima­seid töid, et saaks asuda oma esime­sele merereisile. Jahi tüübiks sellel aastal välja tulnud Hanse 495, ehk 49 jala pikkune “kolakas”, kerenum­briga 007. Tehases teati seda ka kui James Bondi purje­kat ;) Välimus kõlbaks talle arvata­vasti küll. Sadamas kohta­sime ka norra­kaid kes juba pikki­silmi ootasid on jahti järje­kor­ra­num­briga 017, mis pidavat valmima paari nädala jooksul — täielik seeria­toot­mine ikka. Nagu saksa korrale kohane, siis töö käis aegla­selt aga seeeest ainult kellast kellani ning meie teisi­päeva hommikuks plaani­tud välja­sõit venis sujuvalt kolma­päeva õhtu peale. See aga andis aega jahi detai­li­dega täpse­malt tutvust teha kui seda on võima­lik tavali­selt merel teha. Tööde täpsema käigu kohta võib lugeda väga elavat kirjel­dust Sirje poolt kirja­pan­dust, lõppkok­ku­võt­tes võib tegeli­kult tõdeda, et asjad läksid ikkagi üksjagu valutult ja saime kohus­tus­liku tegevuste nimekirja lahen­da­tud täiesti normaalse ajaga.

Saabu­mise õhtul ootas meid kohus­tus­lik vahuvein meie uue lemmiku, spray­hoodi, all.

Jaht tuli varus­tada igast vajalike asjadega, ka veekee­du­kan­nuga. Kohalik kauban­dus­võrk pakkus valikus ainult sellist. Kiusa­tus oli suur, aga võitis ikkagi tavaline rooste­vaba pott.

Tehase kõrval olid värvi­li­sed nukuma­jad oma jahisadamaga.

Lisaks kohaliku tehase toodangu kohus­tus­li­kule omamisele, oli kohali­kel ka mingeid väga veidraid aluseid. Kas keegi teab mis tüüpi alusega tegu?

Hanse 495 ise on oma pikkuse kohta väga lai ja kõrge, kerekuju on väga kandi­line ja see annab ohtralt ruumi juurde võrrel­des kumerate keredega jahtide suhtes. Koostekva­li­teet tundus väga hea ja paljud sõlmed olid lahen­da­tud väga hästi ja kvali­teet­selt, minu varasem üldmulje Hansede kohta oligi umbes selline mis igalt poolt vastu kumas — üle keskmise kvali­tee­diga normaalse hinnaga seeria­toot­mise jaht. Küll aga olid mõned asjad mis kohe silma hakka­sid. Üks nendest oli sees tehtud puutööde kvali­teet, mater­ja­lid olid head aga näiteks teatud kohta­des ei jooks­nud ühendus­ko­had kohakuti ja oli kasuta­tud võibolla mitte nii kvali­teet­seid juppe kui oleks võinud. See kõik hakkas alguses väga hästi silma kui jahis polnud veel midagi sees, hiljem kui olime hunni­ku­tega varus­tust oma kohta­dele seadnud, siis üldpilt paranes märgatavalt ;)

Teine omapä­rane asi oli WC ja dushi­ruum — kuna arvata­vasti kasuta­takse sama moodu­lit kõikide eri suuruse jahti­del, siis nii suure jahi kohta olid seal väga väiksed ruumid. Üksjagu keeru­kas oli näiteks tormi­kate eemal­da­mine WC’s sõidu ajal, ilma sealt välja astumata.

Lisaks oli veel mitmeid pisias­ja­sid, mis võibolla peavadki nii olema, aga meie lühikese reisi puhul tekita­sid meiesu­gus­tes võhiku­tes küsimusi. Et te valesti aru ei saaks, siis asju mis hästi oli, oli kõvasti rohkem ja siin ei jaksaks neid lihtsalt ära loetleda. Ükski jaht pole alguses perfektne ja alus peabki oma meeskon­naga kokku elama ja kohan­duma aja jooksul. Selles suhtes usun, et Teet ja Sirje teevad Stella Pionee­rist ajaga aina parema jahi, mater­jali mida vormida on seal küllaga.

Omapä­ra­sed detai­lid tulid välja ka jahi suuru­sest tulene­valt. Näiteks asub groot­puri kokku­pa­ki­tult nii kõrgel, et falli kinni­ta­miseks tuleb mööda masti paari meetri kõrgu­sele ronida, õnneks on selle tarvis masti külge paigal­da­tud spetsiaal­sed astmed. Kõvas laine­tu­ses pole see aga teab mis kerge tegevus.

Kajuti­tes on ruumi nii palju, et voodi kõrval on tühi ruum, asi mida väikse­ma­tes jahti­des ei esine, see aga tähendab et suure­mas kreenis on voodis pea võimatu magada ilma et välja libiseks. Oleks olnud vähemalt mingid piirded voodil.

Esimene proovi­sõit jõe peal, siis veel ei teadnud et tegeli­kult tunni pärast hakkame juba pikale reisile minema.

Roots­lane Frede­rik, diileri esindaja, annab kapte­nile viima­seid juhtnööre.

Reisist endast kah. Lõpuks kolma­päeva õhtul saime otsad anda ja meie teekond algas trajek­too­ril Greifswald — Kalmar (Rootsi) — Visby (Gotlandi saar) — Rohuküla. Esime­sel ööl tuul vaikis ja saime mõnda aega sõita mootoriga, vahis olles õnnes­tus mul näha Tallinki laeva ja hüljest. Ega seal midagi muud väga teha polnudki kui Simon, meie autopi­loot, roolis ja ise tuli ainult ümbrust jälgida. Hommi­kul tuul tõusis ja oli väga ilus päev täis purje­ta­mist. Kalma­risse jõudsime päris hilja õhtul ja lahku­sime varakult, nii et linna ei jõudnudki vaadata, aga tundus selline tavaline sadama­linn olevat.

Meie marsruut minu telefon-fotoka arvates. Lätis seekord ei käinud, need punktid on seal eelmi­sest aastast.

Esialgu oli plaan peatuda ka Bornhol­mil, kahjuks ajapuu­dusel jätsime selle vahele ja põksu­ta­sime mootoriga sealt lihtsalt mööda.

Järgmisel päeval sõitsime pikalt mandri ja Ålandi vahel, otse tagant­tuu­les, purjed libli­kas. Tuul aina tõusis ja tõusis, koos meie kiiru­sega, mis kohati küündis juba 11–12 sõlmeni. Õigel ajal seadsime purjed natuke turva­li­se­malt ja pärast saare nuka tagant välju­mist saime tunda korra­likku avame­relai­net, kohati vist täitsa mitu meetrit. Ma arvan et ma võisin olla 8–10 aastane kui viimati merehaige olin, kuid nüüd juba natuke kogenud meresõit­jana tegin saatus­liku vea ja läksin alla kajutisse korraks toime­tama. Välju­des oli juba asi selge ja istusin mõnda aega kokpiti põran­dal horisonti vaada­tes ning muid protse­duu­ri­reeg­leid järgi­des, õnneks õnnes­tus natuke magada ja pärast seda oli olemine jälle täiesti korras. Kogemus polnud midagi meeldi­vat aga samas ei midagi väga hullu, arvata­vasti saan ikka mingi tõsisema litaka ka kunagi, nii hästi ei saa liiga pikalt minna.

Järgmine öö Visbys möödus umbes sama plaani järgi nagu eelmi­negi peatus, vahega ainult selles, et Visby on üks kuradima äge koht. Ega väga palju puudu­nudki, et meeskond oleks mässu tõstnud ja nõudnud pikemat peatust seal. Tundub et sinna tuleb varem või hiljem tagasi minna.

Stella Pioneer Visby sadamas, üksik vender pardas. Poid olid nii lähedal kaile, et pidime parkima küljega kaisse.

Öine vahetus ja helkur­mees Toomas roolis.

Järgmine etapp oli reisi kõige pikem, ilm oli natuke kergem kui eelne­val päeval. Huvita­vaks tegi etapi aga meie viienda meeskon­na­liikme, Simoni, jäämine Gotlan­dile. Elekt­roo­nika on üks asi mis kunagi ei vea alt jahis, see on alati katki. Pidime siis terve pika öösõidu tegema ilma autopi­loo­dita. Tuul puhus aga nagu venti­kast 17–19 sõlme ja kõiki­del rooli­s­oli­ja­tel oli näol lai naera­tus. Jaht oli küll suur nagu maja, aga sellise ilmaga käitus vägagi teravalt ja rool oli uskuma­tult hea tunne­tu­sega. Laine­telt alla sõites meenu­ta­sid kaadrid juba mingeid ookeani peal filmi­tud sõite.

Kapten rooli­mas, tavapä­rane õnnis muie näol.

Kapten vahel­duseks juhen­da­mas ja silmini tunke­desse pugenud junga roolimas.

Pühapäeva õhtul kui Rohuküla sadam juba paistis, tõusis aga tuul üllata­valt, nii et faarvaat­ril sisse sõites näitas tuule­kell üle 28 sõlme. Ei tundugi väga palju, aga selle jahi kere külje­pind­ala on arvata­vasti suurem kui meie jaht täispur­je­des. Sadamas manöö­ver­da­mine on tänu vööri­põt­ku­rile küll lihtsaks tehtud, samas uue jahiga on kõik asjad teist­moodi ja võttis natuke harju­mist, et kõik tuleks välja nagu plaanitud.

Pühapäeva pärast­lõu­naks oli see nädalane seiklus läbi, kokku tuli reisi pikku­seks üle 530 miili.

See on pea pool sellest mis oma jahiga terve hooajaga sõidame. Aga väga väike osa sellest, mis Teedul ja Sirjel plaanis on — nimelt saab sellest jahist paari kuu pärast nende täisko­haga kodu ja nad seila­vad Stella Pioneeriga päris mitu järgne­vat aastat juba mööda ja ümber palli. Meie poolt neile jõudu, jaksu ja palju toredaid elamusi. Elame teile terve reisi vältel kaasa ja kes see teab, äkki kuskil sadamas äkki isegi kohtume.

Täname siiralt Stella Pioneeri meeskonda, et nad meid selli­sele uskuma­tule reisile kaasa võtsid. Mina õppisin selle nädala jooksul meele­tult palju juurde nii jahtide ehitu­sest, meeskon­na­tööst, purje­ta­mi­sest, ilmataa­dist ja endast. Veel rohkem aga sain teada asju, mida ma veel ei tea. Nüüd vähemalt oskan õigetest raama­tu­test otsima hakata, loodetavasti.

Meeskond väsinuna ja õnneli­kult hetk pärast randu­mist Rohuküla sadamas