Enne Muhu Väinale minekut toimus veel viimane kolma­päe­vak Tallinnas.

Sõidu detaile väga ei mäleta, ainult seda et tegemist oli erakord­selt huvitava rajaga, peaaegu nagu lühirada, mis meile kõige rohkem tegeli­kult meeldib. Arvata­vasti selle­pä­rast oli see näha ka tulemus­tes. Kui allole­valt pildilt on näha, et sõidame teisel kohal kohe Tuule­laulu järgi, siis tegeli­kult nii hästi ei läinud … või siiski. Saime proto­kolli kirja tubli 3. koha ja võib igati rahul olla, et neid kohti see aasta juba päris mitu kogune­nud. Pärast eelmist untsu läinud võist­lust oli see väga hea motivat­sioo­ni­laks enne eesoo­ta­vat mitme­nä­da­last purje­ta­mis­ma­ra­toni: Ranna­rootsi regatt, Kessu regatt, Water­gate, Muhu Väin — tagasi koju alles “suve lõpuks”.

Tulemu­sed: http://www.kjk.ee/upload/events/doc13093709900.htm

Et kõik ausalt ära rääkida, siis Jaani­päeva kanti läks selli­seks purje­ta­miseks ja mölluks lahti, et pole saanud aega isegi korra­li­kult ilmaen­nus­tust vaadata, rääki­mata blogi­mi­sest. Sellest ka väike paus meie blogis. Üritan nüüd siin lühidalt kirja panna mis vahepeal toimunud.

Paar päeva enne Jaani toimus üks meie lemmik­võist­lusi — Suveöö Rahva­re­gatt. Tegemist on päris huvitava formaa­diga võist­lu­sega mida organi­see­rib Tallinna Sadam. Kõige­pealt on päeval Tallinna lahel proloog kus jahtide peale jagatakse n.ö. turiste. Kuna ilmaen­nus­tus oli päevaks päris kõva, siis ohutuse mõttes otsus­ta­sime võõraste inimes­tega merele mitte minna. Õhtul aga anti start pikale umbes 55 miili­sele öisele sõidule mille rada kulges ümber Prangli ja Naissaare. Meie grupis olid kirjas lisaks meile Tuule­laul, Madicken ja Carol aga kuna III ja IV grupi arves­tus toimus koos, siis oli kokku stardis 7 jahti.

Sõit ise kulges juba etteai­ma­ta­vat rada, Tuule­laul ees, meie järgi ja Madicken järgi. Sündmus­te­vae­sest sõidust endast jäid meelde ainult mõned pisias­jad. Mingi hetke spinni­dega sõites tuul keeras ja otsus­ta­sime teha purje­va­he­tuse. Et asi huvita­vam oli, siis proovi­sime tekitada olukorra kus meil spinnu üldse üleval poleks, ehk siis tõmba­sime teise purje enne ülesse kui eelmise alla. Pärast väikse sõjaplaani pidamist õnnes­tus see manöö­ver täieli­kult. Sekun­dikski ei kadunud vedu ära ja kõrvalt­vaa­ta­ja­tele võis see tunduda veider kuidas puri 2–3 sekun­diga järsku värvi muutis. Meeskond jälle kogemuse võrra rikkam ja olgu õeldud, et oleme seda trikki see hooaeg veel teine­gi­kord edukalt kasutanud.

Prangli taga jäime purje­va­he­tu­sega hiljaks ja Tuule­laul libises eest päris korra­likt ära. Ürita­sime neid küll ööpime­duses kätte saada, aga lootu­se­tult. Sõidu kõige kurvem hetk tuli aga Naissaare põhja­tipu taga kui sõitsime totaal­sesse tuule­auku sisse, nii et meist paarküm­mend meetrit eemal puhus aga selleni me ei jõudnud. Istusime seal üle kolmvee­rand tunni, niimoodi et ühel hetkel jõudis meile järgi Madicken ja oleks peaaegu juba möödu­nud meist sadakond meetrit eemalt kui me poleks väikest tuult saanud. Sõidu lõpp möödus väikse masen­duse käes ja tahtsime lihtsalt kaldale saada.

Paar kasulikku mõtte­tera saime sõidust aga kahjuks mitte seda positiiv­set emotsiooni, mis esime­sel aastal. Kokku­võt­tes auhin­na­line 5. koht — nagu sellel võist­lusel kombeks, siis auhin­na­laud oli rikka­lik. Kui üleeel­mine aasta saime auhin­naks Eesti 1. kaardiat­lase, siis see aasta saime 3 tasuta randu­mist Vanasa­dama jahisa­da­mas, kahjuks aga pole me veel seda õigust kasutada jõudnud.

Loode­ta­vasti on järgmine aasta sellel toredal võist­lusel rohkem osale­jaid, sest tahaks rohkem võidu sõita sellel kaunil suveööl.

Tulemu­sed: http://www.kjk.ee/upload/events/doc13084699523.htm

Eelmisel talvel tulevat hooaega ette valmis­ta­des ja vajaliku varus­tuse üle mõeldes, tuli meelde, et kõiki­del pidevalt jalad külme­ta­sid sügisel kummi­ku­tes. Saapad küll paranda­sid olukorda, aga mitte alati. Sellest tuli mõte orgun­nida tervele meeskon­nale head soojad villa­sed sokid. Nii kaua kui mina mäletan, on minu ema alati kõik vabad hetked veetnud kudumis­var­dad käes, seega oli abi päris lähedal. Pärast mõteväl­ga­tuse välja­käi­mist talle, hakkas ta tööga muude tegemiste-toimetamiste vahel pihta ja sobivalt juuni alguses kui ilmad soojaks läksid, saime temalt sellise komplekti:

Karme ilmasid pole küll olnud, et neid sokke õigetes oludes proovile panna, aga Stella Pioneeri tuues oli nendega väga mõnus sadamas jahis niisama ringi tatsata. Aitäh emale sellise toreda abi eest!