Jaht Eneli logiraamat (EST107)

Olen pike­mat aega jäl­ginud Uku Rand­maa blogi kui Eesti mõistes ühte minu jaoks huvi­tavaimat pur­je­tus­blogi. Tal on olnud unis­tus, nagu paljudel teis­telgi pur­je­ta­ja­tel, teha üks ring sel­l­ele pallile peale. Küll aga natuke harul­dase­mal kujul ehk täitsa üksida. Huvi­tav on olnud jäl­gida kuidas ta ilma suurema kärata on teinud vaik­selt ette­valmis­tusi selle unis­tuse ellu­vi­imiseks. Üllatavalt, samas natuke etteaimatavalt, ongi ta nüüd teele asunud.

Uku kir­ju­tas paar aas­tat tagasi n.ö. pro­jekti alguses:

Kas teil on olnud mõnikord tunne mõnes jär­jeko­rd­ses ummikus seistes, et tõuseks püsti ja kõn­niks liht­salt minema?
Minul on aeg –ajalt tunne, et olen ummikus. Tahaks edasi liikuda, tahaks olla juba kuskil …aga taust hoiab mind pai­gal. Näiliselt on kõik hästi. Mul on armas­tav naine, toredad lapsed, tasuv töö, kin­nis­vara siin ja seal … Tege­likult see kõik ahistab ja surub mind kit­satesse kohus­tuste raamidesse. Aga aeg… Aeg ain­ult rut­tab. Ja mina seisan ummikus. Ootan vaid, kui ees­seisva auto tuled hakkak­sid liikuma. Ei !!! Parem tõusen ja järgnen oma sinilin­nule. Pean kõige­pealt iseen­dale tões­tama, et mu vaim on veel virge ja lihased kuule­tu­vad mu unis­tustele.
Unis­tus on minna uitama ümber selle maa­muna ja kui on õnne, tulla tagasi siia külma maa­nurka koera jalge vahel (vt. Gloobus ) Kind­lasti tohutute mul­jetega ja kahjuks tun­du­valt vane­m­ana. Loodan uurida enda jaoks, kas Maailm on ümmar­gune?
See on tahe. Ja tahe on peamine.
Tahte realiseer­im­iseks on vaja leida sobiv pur­jekas. Loodan selle küsimuse lahen­dada lähi­mal ajal. Ehk selle aasta jooksul.Kust algab minu reis, mis sadamaid ma külas­tan, kui kaua mu reis kestab ja kas ma kunagi ka tagasi tulen??? Ei tea ma veel. Kind­lasti saad sina seda teada kui käid aeg-ajalt siin lehekül­jel kola­mas.
ÜKSINDA ÜMBER MAAILMA on mu reisi eesmärk ja loo­tus.
Võib-olla sün­nib sell­est rei­sist ka kir­jasõna (kui saa­tus tahab ja mõni kir­jas­tus toimetada võtab).

Kuu aega peale teele asum­ist on selle kohta isegi uudis ava­likus­tatud http://www.parnupostimees.ee/?id=284296.

Loodan kõigest südamest et ta leiab sealt reisilt selle mida otsima või vaatama läheb ning naudib igat hetke sell­est imelis­est matkast.

Uku Rand­maa Hanse 430 tüüpi jaht “Temp­ta­tion III”

See aasta on toimunud Polar­iste laev­astikus päris palju muu­da­tusi. Üritan siin kokku võtta mis siis tege­likult suures pildis muu­tunud on.

Eelmine aasta hooaja lõpus paaril võistlusel käinud ja väga hästi esinenud Pille-Riin viidi Tallinnast Pär­nusse, kahju kohe. Samas sealt toodi vastu Lovi­ise, kes eelmine nädal tegi oma esimese etteaste KJK kolmapäe­vakul. Seis uute ja lahkunud jahtide osas 1:1.

Vesilen­nuki meeskond lei­dis endale uue Polarise kel­lel nimeks Astraia, kahjuks aga jäi tänu sel­l­ele vana alus kai peale uut omanikku ootama. Seis 2:2.

Laura-Johanna nimetati ümber Twister’iks aga talvel alanud kap­i­taal­re­mont käib senini, ootame huviga mil­lal veeskamine toimub. Seis 2:3.

Alcedo, endise nimega Vaim, pida­vat kah olema ette võe­tud ja plaa­nis kap­i­taal­re­mont nagu mit­mel teiselgi. Kuna vees teda pole het­kel, siis seis 2:4.

Lisaks on Pir­i­tale toodud Gemma, kahjuks ei tea kusko­hast. Het­kel küll pole vees ega võistle­mas näinud, aga lood­ame kõige pare­mat. Seis 3:4.

Selle järgi tun­dub et olukord on läinud hoopis halve­maks hooli­mata suur­test tegud­est mis tehtud ja teok­sil. Et saak­sime vähe­malt viiki, võiks keegi selle suurepärase isendi Soomest ära tuua:

http://www.polaris-yachts.ee/2010/06/25/myya-stella-polaris-l8322/

Võistlus­tel väga hästi esinenud paat ja kuul­davasti ka väga heas kor­ras. Hind on arvatavasti kah paind­lik. Meie meeskonna poolt kind­lalt iga­su­g­une abi kui keegi otsustab selle paadi kodu­maale tagasi toimetada.

Nagu Andres juba Minni blo­gis mai­nis, siis toimus see kolmapäev üks omamoodi ettevõt­mine. Nais­te­va­hetus Polar­iste moodi. Min­gite väikeste mutukate võistluse pärast jäeti meie suurte vägevate kiil­jahtide igakolmapäe­vane võistlus ära, et aga mitte lasta har­ju­musel unarusse jääda, otsus­tasime hoopis omava­hel mõõtu võtta — küll aga väikse mugan­dusega et vahetasime Minni ja Eneli meeskon­nad ära, kaptenid jäid oma aluste peale. Lisaks liitus meiega just värskelt vette saanud ja oma esimest sõitu teinud Astraia, kohe tore tunne kui üks Polaris jälle juures.

Raja lep­pisime liht­salt kokku, stardi andsin mina suvaliselt udu­pa­sunaga ja sõit võis alata. Ei teagi kuipalju see võidusõit oli, kui pigem sell­ine tore koosvi­ibime konkuren­tidega ja erinevate jahi detailide, trimmi ning stra­tee­giate üle aru­t­a­mine. Peaeesmärk meeskon­dadele üks lõbus teist­su­g­une õhtupoo­lik sis­us­tada sai igati täide­tud ja endalgi tuli jälle tead­misi juurde (eriti on seda minul vaja kunas nüüd pean pur­jede trim­miga see aasta rohkem tegelema). Pärast pakuti kai peal veel kringlit ja kihi­se­vat, seda küll tege­likult meie vööri­naise Mari-Liisi sün­nipäeva puhul. Arvan et võit­sid kõik kes osalesid, igati.

Aga nagu õeldakse et üks liikuv pilt on rohkem kui tuhat blogikan­net, siis vaadake parem ise mis toimus:

Polar­iste nais­te­va­hetus from Jens Kasemets on Vimeo.

osades Astraia, Eneli ja Minni