Eneli minevik on nii kirju ja segane, et pea iga teise purje­ta­mi­sega seotud inimese käest Eestis oleme Eneli kohta kuulnud erine­vaid kommen­taare ja lugusid — nii häid kui mõnikord ka natuke kurve­ma­pool­seid. Aga emotsioone oskab ta tekitada. Tõenäo­li­selt on vaja elukut­se­list ajaloo­last, et see kõik krono­loo­gi­lisse järje­korda panna ja ära dokumen­tee­rida. Või siis pigem jätta juttu­deks mida on tore sadamas kuulda ning ise edasi rääkida. Ning osad lood ei kanna­tagi rääki­mist, las need jäävad merele.

Kui mina ja Eleny jahi Eneli 2008. aasta augus­tis ostsime, siis ei teadnud me väga palju purje­ta­mi­sest ega sellest mida jahi omamine endaga kaasa toob. Ei teadnud me ka seda, mis me temaga tegema hakkama ja kaua temaga sõidame. Pisike­sest mõttest ennast merel tuulu­tada sai varsti kinnisidee ja pea kogu vaba aeg möödus jahil, kas siis sõites või putita­des. Õppisime natuke purje­tama, õppisime natuke rohkem ennast tundma, õppisime jahti ehitama ja hooldama, õppisime tundma kaunist Eesti ranni­kut, palju asju õppisime. Aga iga kooli­tund saab kord läbi, et siis vahetun­nis natuke ringi joosta ja pärast seda uude tundi minna, hoopis teist õppeai­net õppima.

Mul on äärmi­selt kurb tõdeda, et meie õppetund Eneli pardal sai selleks korraks läbi. Jaht, mis sai meile erine­va­tel põhjus­tel väga südame­lä­he­da­seks ja mille iga kruvi ma sõna otsases mõttes tean kinnisilmi, vahetas läinud kuul omanikku. Järgmisel kevadel toimub veeska­mine juba uute reede­rite käe all. Loode­ta­vasti tuleb sellest uuele meeskon­nale samasu­gune reis nagu meile.

Omalt poolt tahak­sin siiralt tänada kõiki kellega on au olnud koos merel, sadama­tes, kooli­tus­tel, protes­ti­ruumi­des, purje­ta­mis­foo­ru­mi­tes või niisama mööda­min­nes kohtuda ja paar sama purje­ta­mi­sest rääkida.

Kõige rohkem tahak­sin tänada oma naist Elenyt, kes tuli kaasa hullu­meelse ideega jaht osta, kes kanna­tas mind välja kui ma sadamas olin kodu asemel, kes on maailma parim vöörinaine.

Tänan meeskonda, just teie tegite kogu selle kogemuse erakord­seks. Nii palju napsu ja nalja sai, et ei jõua kokkugi lugeda: Toomas, Krist­jan, Mari-Liis, Oliver, Peeter, Kai-Reet, Rasmus. Sorry Skippy, sind jätsin seekord nimekir­jast välja.

Oma toeta­jaid, Alexe­lat ja HV Merekoo­li­tust, kes uskusid meie võimesse areneda ja aitasid meid varustusega.

Andres ja Minni meeskond, tänud, et meid nii palju aitasite, juhen­da­site ja lõbustasite.

Veeran­diste meeskon­da­sid, tänud, et olete nii abival­mid ja lõbusad. Ning sõidate kuradima kiirelt, et peab pidevalt pingu­tama, et te horisondi taha ei kaoks.

Neid keda tahaks tänada, on väga-väga palju. Aitäh kõigile.

Näeme järgmises tunnis.