Rannarootsi regatt ehk allakäigutrepp alaku

18.08.2011

Et kõik ausalt ära rääkida, siis meie meeskond on ajaga aina ebausk­li­ku­maks läinud. Üritame Vanaga ikka hästi läbi saada, aga mõnikord see nii väga ei õnnestu.

Ranna­rootsi regatt saab alguse Tallin­nast reede õhtul ja lõppeb järgmine päev Haapsa­lus. Selline mõnus ülesõi­du­võist­lus, et jahiga nädal hiljem Pärnusse Muhu Väina regatile jõuda.

Kuna ees oli pikk sõit, siis võtsime stardi rahuli­kult ja ürita­sime sõidu alguses targe­mate külje alla hoida. Pärast 3–4 tundi sõitu üksjagu vaikses tuules olime jõudnud kogu pundiga Suurupi poolsaare juurde. Vahemaa enamus jahtide vahel oli üksjagu väike ja sõitsime paari eesoleva jahi järgi. Otse meie ees Astraia ja kõrval Tuule­laul. Kui tavali­selt on navigaa­tori rollis Oliver, siis seekord oli GPS minu käes. Poolsaare tipus ulatub välja väga madal osa ja siis pool miili eemal on veel mõned kivid. Siis aga juhtus asi mida ei oleks tohti­nud juhtuda — meie Garmini geps ei näida­nud ühte kivi, kusjuu­res pärast tuli välja, et kõiki­del teistel oli see näha. Eriti imelikuks tegi see asjaolu, et kõik sõitsid sellest VÄGA lähedalt mööda. Meie aga kahjuks mitte, spinniga 4–5 sõlmega otse kivisse. Kuna tegemist polnud mingi väikse mügari­kuga, vaid sellise 5 meetrise läbimõõ­duga jurakaga (pärast teistelt kaarti­delt kontrol­li­des oli kirjas selline suurus) või silma järgi isegi natuke suure­maga (oli teine vees täitsa näha), siis jäime pauguga sinna taha seisma. Ehmatus jahil ja arvata­vasti konku­ren­tide jahti­del oli päris suur. Enne kui jõudsime spinnu alla võtta, lükkas tuul meid uuesti sinna vastu, õnneks küll hästi vaikselt ning alles kolman­dal katsel saime sellest mööda. Hetkega saime spinnu alla ja jooksime alla vaatama kas jahiga on kõik korras. Imekom­bel oli meie vana jaht hästi vastu pidanud ja mingit leket ei täheldanud.

Pärast olukorra stabi­li­see­ru­mist ja otsust sõitu jätkata vaata­sime ringi ning avasta­sime et Astraia ja Tuule­laul on meist ainult umbes sadakond meetrit ees. Ei tea kas tänu adrena­lii­nile või jahi veealuse osa uuele disai­nile, aga umbes 10 minuti pärast möödusime neist mõlemast. Küll ainult korraks ja siis tuli plekk, meie lemmik, ning teised seisid meil eest ära tasakesi.

Hommi­kul kui Dirhami juures valgeks läks, olime juba fleedi sabas ja tahtsime järje­kord­selt et see pikk sõit lõppeks ning saaksime kiirelt sadamasse.

Haapsallu jõudes otsus­ta­sin veel korra jahi alla sukel­duda, veendu­maks et seal on kõik korras. Siis aga sai kinni­tus mu kõige suurem kartus — jahi põhjas oli suur pragu. Sandwichi välime kiht oli katki.

See mis siis edasi toimus, kuulub aga ulme valdkonda. Hetkega oli kohal Edasi meeskon­nast Jüri oma kraanaga, orgun­nis kohale Edasi käru ning meie jaht oli nagu naksti kai peal seismas. Aitäh!

Vaate­pilt polnud midagi rõõmus­ta­vat ja sisse­tunne ütles, et nüüd on hooajal kriips peal. Hakka­sime mõtlema, et kuidas Tallin­nasse ära saame ja muude eluliste küsimus­tega. Niimoodi mööda­min­nes soovi­tati meil ühe või teise paadi­ehi­ta­jaga rääkida, üks oli kinni ja teine oli välis­maal. Lootus oli juba suremas kui ühel hetkel helis­tas Sulev Küünar­puu ning teatas, et leidis mehe kes meil paadi korda teeb. Tallin­nas oleks umbes kuu aja pärast keegi seda heal juhul vaatama tulnud.

Kahjuks aga tegelane ise pühapäe­val Kessu regatil purje­ta­mas ja sai jahi üle vaadata alles pärast südaööd pühapäeva õhtul. Leppi­sime kokku et töö algab esmas­päeva lõunast ning jaht saab valmis kolma­päeva õhtuks, et jõuak­sime veel kiirus­ta­des Pärnusse Watergate’i starti. Nagu arugi saada, siis Avamere Karika­sarja jääv Kessu regatt jäi meil sõitmata.

Nagu kogemus töömees­tega ütleb, siis midagi head selli­sest asjast loota pole ning ootused polnud kuigi kõrged. Plaani­sin esmapäe­val üle helis­tada ja uurida kas töö on ikka jõus ja käimas, aga enne jõudis tema mulle helis­tada ja teatada, et jaht on valmis. MÜSTIKA! Sellise teenin­duse eest on lust maksta.

Teisi­päeva õhtul natuke enne südaööd lasime jahi vette ja hakka­sime Pärnu poole sõitma. Soe öö, mõnusad söögid-joogid, ainult groodiga 8–9 sõlme — elu tundus nagu lapse­põl­ves loetud Vaikse ookeani saari kirjel­da­va­tes juturaamatutes.

Tahaks siinko­hal tänada kõiki Haapsalu purje­ta­jaid ja inimesi kes meid aitasid! Neid oli päris palju ja poleks uskunud, et nii abival­mis inimesi meil Eestis üldse leidubki.

Ranna­rootsi regati tulemu­sed: http://www.hjk.ee/index.php?lk=426&show=620

Kommenteeri