Et kõik ausalt ära rääkida, siis meie meeskond on ajaga aina ebausklikumaks läinud. Üritame Vanaga ikka hästi läbi saada, aga mõnikord see nii väga ei õnnestu.
Rannarootsi regatt saab alguse Tallinnast reede õhtul ja lõppeb järgmine päev Haapsalus. Selline mõnus ülesõiduvõistlus, et jahiga nädal hiljem Pärnusse Muhu Väina regatile jõuda.
Kuna ees oli pikk sõit, siis võtsime stardi rahulikult ja üritasime sõidu alguses targemate külje alla hoida. Pärast 3–4 tundi sõitu üksjagu vaikses tuules olime jõudnud kogu pundiga Suurupi poolsaare juurde. Vahemaa enamus jahtide vahel oli üksjagu väike ja sõitsime paari eesoleva jahi järgi. Otse meie ees Astraia ja kõrval Tuulelaul. Kui tavaliselt on navigaatori rollis Oliver, siis seekord oli GPS minu käes. Poolsaare tipus ulatub välja väga madal osa ja siis pool miili eemal on veel mõned kivid. Siis aga juhtus asi mida ei oleks tohtinud juhtuda — meie Garmini geps ei näidanud ühte kivi, kusjuures pärast tuli välja, et kõikidel teistel oli see näha. Eriti imelikuks tegi see asjaolu, et kõik sõitsid sellest VÄGA lähedalt mööda. Meie aga kahjuks mitte, spinniga 4–5 sõlmega otse kivisse. Kuna tegemist polnud mingi väikse mügarikuga, vaid sellise 5 meetrise läbimõõduga jurakaga (pärast teistelt kaartidelt kontrollides oli kirjas selline suurus) või silma järgi isegi natuke suuremaga (oli teine vees täitsa näha), siis jäime pauguga sinna taha seisma. Ehmatus jahil ja arvatavasti konkurentide jahtidel oli päris suur. Enne kui jõudsime spinnu alla võtta, lükkas tuul meid uuesti sinna vastu, õnneks küll hästi vaikselt ning alles kolmandal katsel saime sellest mööda. Hetkega saime spinnu alla ja jooksime alla vaatama kas jahiga on kõik korras. Imekombel oli meie vana jaht hästi vastu pidanud ja mingit leket ei täheldanud.
Pärast olukorra stabiliseerumist ja otsust sõitu jätkata vaatasime ringi ning avastasime et Astraia ja Tuulelaul on meist ainult umbes sadakond meetrit ees. Ei tea kas tänu adrenaliinile või jahi veealuse osa uuele disainile, aga umbes 10 minuti pärast möödusime neist mõlemast. Küll ainult korraks ja siis tuli plekk, meie lemmik, ning teised seisid meil eest ära tasakesi.
Hommikul kui Dirhami juures valgeks läks, olime juba fleedi sabas ja tahtsime järjekordselt et see pikk sõit lõppeks ning saaksime kiirelt sadamasse.
Haapsallu jõudes otsustasin veel korra jahi alla sukelduda, veendumaks et seal on kõik korras. Siis aga sai kinnitus mu kõige suurem kartus — jahi põhjas oli suur pragu. Sandwichi välime kiht oli katki.
See mis siis edasi toimus, kuulub aga ulme valdkonda. Hetkega oli kohal Edasi meeskonnast Jüri oma kraanaga, orgunnis kohale Edasi käru ning meie jaht oli nagu naksti kai peal seismas. Aitäh!
Vaatepilt polnud midagi rõõmustavat ja sissetunne ütles, et nüüd on hooajal kriips peal. Hakkasime mõtlema, et kuidas Tallinnasse ära saame ja muude eluliste küsimustega. Niimoodi möödaminnes soovitati meil ühe või teise paadiehitajaga rääkida, üks oli kinni ja teine oli välismaal. Lootus oli juba suremas kui ühel hetkel helistas Sulev Küünarpuu ning teatas, et leidis mehe kes meil paadi korda teeb. Tallinnas oleks umbes kuu aja pärast keegi seda heal juhul vaatama tulnud.
Kahjuks aga tegelane ise pühapäeval Kessu regatil purjetamas ja sai jahi üle vaadata alles pärast südaööd pühapäeva õhtul. Leppisime kokku et töö algab esmaspäeva lõunast ning jaht saab valmis kolmapäeva õhtuks, et jõuaksime veel kiirustades Pärnusse Watergate’i starti. Nagu arugi saada, siis Avamere Karikasarja jääv Kessu regatt jäi meil sõitmata.
Nagu kogemus töömeestega ütleb, siis midagi head sellisest asjast loota pole ning ootused polnud kuigi kõrged. Plaanisin esmapäeval üle helistada ja uurida kas töö on ikka jõus ja käimas, aga enne jõudis tema mulle helistada ja teatada, et jaht on valmis. MÜSTIKA! Sellise teeninduse eest on lust maksta.
Teisipäeva õhtul natuke enne südaööd lasime jahi vette ja hakkasime Pärnu poole sõitma. Soe öö, mõnusad söögid-joogid, ainult groodiga 8–9 sõlme — elu tundus nagu lapsepõlves loetud Vaikse ookeani saari kirjeldavates juturaamatutes.
Tahaks siinkohal tänada kõiki Haapsalu purjetajaid ja inimesi kes meid aitasid! Neid oli päris palju ja poleks uskunud, et nii abivalmis inimesi meil Eestis üldse leidubki.
Rannarootsi regati tulemused: http://www.hjk.ee/index.php?lk=426&show=620
