Nagu ikka, toimub juuli keskpai­gas aasta oodat­uim purje­ta­mis­võist­lus — Muhu Väin. See kord oli start jälle Pärnus. Enne võist­lust käisid jutud tugev­da­tud varus­tuse kontrol­list ja see tekitas väike­ste jahtide seas üksjagu suminat, päris keeru­line on veeran­di­sega täita kõiki ISAF 4. kategoo­ria nõudeid. Õnneks korral­da­jad panid enne võist­lus­tust ülesse nimekirja asjadest mida nad kindlalt kontrol­livad ja tänu sellele kedagi stardist tagasi ei lükatud.

1. etapp: Pärnu — Roomas­saare, ca 70 miili

Saime stardist fleedi keskel minema ja umbes pool tundi sõita koos teistega. Siis aga juhtus meie kõige suurem hirm, plekk. Arvata­vasti pean selle kohta täiesti eraldi posti­tuse tegema, et natuke seda müstee­riu­mit lahata, aga sellest juba teine kord.

Pleki tagajärg oli see, et teised liikusid tasapisi edasi, meie pigem tagasi. Kui nüüd lõpuks tuul tuli, siis saime meie viima­sena minema ja olime Manulaiu all esime­ses märgis meie grupis kõige viima­sed, mitte just kõige parem algus nädala­sele võist­lusele. Järgneva paari tunni jooksul aga võtsime nii mõnegi jahi kinni ja möödusime neist. Edasi oli väga pikk sõit Kihnu juurest Abrukani pesuma­si­naga, ehk kõvas külgtuu­les kõva külglai­nega. Kümme­kond miili enne finis­hit olime arvata­vasti kuskil 12.-15. koha peal juba.

Siis aga juhtus midagi sellist mida teist korda kogeda ei tahaks. Meie meeskond oli pea üleüldise merehai­guse tõttu nõrgen­da­tud ja ees ootas paar tundi krüssu väga raskesti navigee­ri­ta­val alal. Eriti raskeks tegi asja seal samal sõitvad suure­mate gruppide jahid. Mingil hetkel sõitsime vasaku halsiga Deja Vu eest puhtalt läbi aga süda jättis lööke vahele kui nägime vastu taeva­kuma nende tagant tulemas veel ühte 1. grupi jahti — ILMA KÄIGUTULEDETA! Öös kostus arvata­vasti nii mõnigi sõna mis päeva­val­gust ei kannata, aga hetk hiljem seal jahil lülitati tuled sisse. Hiljem esita­sime selle kohta ka protesti aga kahjuks ei tundnud seda jahti pimeduses piisa­valt ära, nii et lõplik süüdlane jäigi tuvas­ta­mata. Pärast oli veel nii mõnigi ohtlik olukord suure­mate jahti­dega kus pidime mingeid ime manööv­reid tegema ja kui lõpuks sadamasse jõudsime, siis polnud kohal proto­kol­lis enam vahet, tähtis oli et kõik elus ja terved. Kirja saime 16. koha, hunnik aastaid vanust juurde ja närvi­rakke vähemaks.

2. etapp: Roomas­saare ring

Lühirada meile teadu­pä­rast sobib, küll aga panime alguses mööda purje­va­li­kuga kuna arvasime, et puhub rohkem. Vaevu-vaevu püsisime teistel sabas esime­sel otsal, spinnu­ot­sal saime paar jahti õnneks kätte. Teisel krüssu­ot­sal paremal halsil sõites lähenes meile vasakul halsil Vesileenu, hooli­mata hüüetest nad kurssi ei muutnud kuni siis järsku viima­sel hetkel meile niimoodi alla pauti­sid ja siis kohe valla­tes nende mootoriga meile külje peale 2 pikka triipu tõmba­sid. Niimoodi tagant­järgi on endalegi arusaa­matu, et miks me siis protesti nende vastu ei esita­nud, aga noh eks elu õpetab. Pärast nende üks meeskon­na­liige küll väitis, et nad olid karis­tus­ringi teinud, küll aga ei teinud nad seda meiega kümme­kond minutit samal halsil sõites, ehk siis tegeli­kult rikkusid nad teist reeglit ka. Aga ükski heategu ei jää karistuseta …

Etapilt saime täitsa hea 10. koha.

3. etapp: Roomas­saare — Virtsu, ca 45 miili

Sõidu alguses õnnes­tus Abruka kõrval näha kolme vesipüksi korraga, päris hirmu­tav vaade. Pärast oli sõit üksjagu igavam ja sõitsime tundide kaupa Viruga kõrvuti kuniks tegime oma 2-ühes-spinnivahetuse ja neil teise purjega tasapisi eest ära hakka­sime vajuma. Ühel hetkel õnnes­tus ümber Saare­maa kagunurga sõites olla meie fleedis vist teisel kohal, ainult Gemma oli meist ees. Õnn aga oli üürike ja veerand tundi hiljem oli kõik jälle endine.

Midagi nagu valesti ei teinud aga õnne ka väga polnud. Meile sellelt sõidult 12. koht

4. etapp: Virtsu — Helter­maa, ca 30 miili

Loterii­sõit. Pärast starti vaikis tuul ära ja jäime Kessu­laiu taha tuule­auku, nagu ikka, siis kui meie liikuma saime, oli ümber­ringi igav liiv ja tühi väli …

Kuna enam midagi kaotada polnud, siis läksid kapten ja rooli­mees hoopis magama ja andsid ohjad Oliveri ja Peetri kätte. Tagajär­jeks see, et kui ärkasime õndsast unest tunnike-paar hiljem, olime kuskil 5–7 koha peal. Uskumatu töö!

Edasi muidugi plekkis siin ja seal ning igast vigureid tuli kasutada, et natuke­negi liikuda.

Finis­his omast arust hea koha peal, aga proto­kol­lis jälle kurb 15. koht.

5. etapp: Helter­maa ring

Puhus päris kõva tuul ja tundsime ennast hästi, et nüüd võib vahel­duseks isegi hästi minna kui ise ära ei muna. Start läks peaaegu hästi, olime esime­ses kambas. Siis aga juhtus õnnelik õnnetus, millest olime nalja­ta­des rääki­nud aga mida uskunud kunagi juhtu­vat — esime­ses märgis olime esime­sed, meie taga Edasi ja nende taga omakorda Tuule­laul. Ainult üks jama, me ei teadnud kuhu edasi pidi sõitma :( Gepsus oli rada sees aga Oliver oli selle endale tasku põhja peitnud ja polnud pärast märgi­võttu võime­lime teatama edasist kurssi. Selleks hetkeks kui saime spinni vedama ja kursi teada, oli aga Edasi meist mööda läinud, ning Tuule­laul tegi sama hetk hiljem. Tuul tõusis ja vahepeal nägime ümber­ringi lademes broache, kõige hullem oli otse meie ahtris maail­ma­suu­ruse spinniga venelaste Mir, kartsime korraks et võtab enda mastiga meil teki puhtaks, õnneks jäi paar paadi­pik­kust vahele.

Samasu­guse trammiga sõitsime Rukki­ra­huni, pärast märki aga nägime ootama­tult meie kõrvale jõudnud lätlaste Kolib­rit ilma mastita, vahemaa nendega oli umbes 50 meetrit nii et tundus natuke veider et me kogu insti­tenti oma silmaga ei näinud. Tuul oli nii kõva, et meie ei riski­nud appi mina, küll aga nägime kuidas üks suurem jaht läks appi, seega lootsime parimat. Kõik laabus õnneks ja jaht veeti Piiri­valve kaatri abiga Rohukülla.

Meie sõit aga jätkus hästi, lasime küll paar jahti endast viima­sel otsal veel mööda, finis­hee­ri­des kuuen­da­tena, meie senini parimal kohal. Pärast ümber­ar­ves­tusi saime kirja 7. koha, millega võis igati rahule jääda.

6. etapp: Helter­maa — Tallinn, ca 75 miili

Sõidu alguses puhus jälle kõva tuul, munasime natuke stardi ära märgi juures aga oma üllatu­seks olime hetke pärast päris hea koha peal. Esime­ses märgis jälle kuskil esimese 5 piiri peal. Edasi oli terav külgtuule ots kus enamus sõitsid spinni­dega, meie veel viima­sena oma grupist genuga, alguses kiiru­sed samad, aga mingi hetk hakka­sid teised eest libisema, siis otsus­ta­sime ka spinni panna. Mingi aeg hiljem teatas aga Peeter soodist rahuliku häälega, et “spinn läks”. Ei mingit puhan­gut ega midagi, lihtsalt vana spinn andis otsad ja kärises korra­li­kult katki. Pärast seda otsus­ta­sime rahuli­kult koju kruisida ja mitte enam varus­tust lõhkuda sellise üksjagu kõva ilmaga. Meeskond oli raskest nädalast päris väsinud ja ainuke mis veel motivee­ris, oli järgmine öö oma voodis.

Tallinn paistis aga lähemale ei tulnud, lõpuks kui kohale jõudsime, saime 12. koha, kartsime hullemat.

7. etapp: Tallinna ring

Imelik oli kodunt hommi­kul sadamasse jalutada Muhu Väinale, meie jaoks tundus nagu oleks võist­lus eelmine päev juba lõppenud.

Tallinna ringi rada oli päris huvitav tehtud ja viis meid Paljas­saare lahte kuhu keegi meist polnud varem purje­kaga sattu­nud. Enne sinna jõudmist õnnes­tus aga puhan­gu­li­ses tuules spinni alla võttes teisele spinnile ka väike auk sisse teha. Spinni­lõh­ku­mise MM alaku.

Kopli poolsaare suunas purje­ta­des aga tuul vaikis ja …

… meie saime jälle kirja 15. koha.

………………………………………………………………

Kokku­võt­tes oli meie kolmas Muhu Väin hoopis teist­su­gune kui eelmised kaks. Kui varem oli ohtralt tuule­vai­kust ja etappide katkes­ta­mist tänu tuule puudu­misele, siis see kord sai purje­tada rohkem kui rubla eest ja pigem oli seda isegi natuke liiga palju, vähemalt üldise füüsi­lise vormi puudu­mine andis natuke tunda. Mitu asja lõhku­sime ära, ohtralt saime kogemusi juurde, aga mis kõige tähtsam, paranda­sime oma kohta korra­li­kult — lõpptu­le­mus­tes 12. koht, täpselt Astraia ees nagu eelmi­negi aasta. Loomu­li­kult oleks tahtnud paremini aga ega üle oma varju ikka hüppa. Paar aastat samas tempos ja siis peaks poodiu­mi­koht juba käega katsu­tav olema :P

Muhu Väina üldtu­le­mu­sed: http://www.muhuvain.ee/files/overall_ORC4-5.html

Kes seda pikka teksti ei viitsi lugeda, siis vaadake parem Oliveri tehtud pilte: http://www.flickr.com/photos/ihatemayonnaise/sets/72157627225639080/