Kui eelmine nädal oli mõnus chilli­mine merel ja eelvii­maste etteval­mis­tuste tegemine jahil, siis see nädal oli plaan asi tõsise­malt ette võtta. Teisi­päe­vaks plaani­sime esimese korra­liku trenni.

Lõpuks saime Andrese abiga ära ühenda­tud ka oma tuule­mõõtja, millest küll hetkel veel üldse abi pole kuna näitab midagi täiesti valesti. Jälle või siis ikka veel üks asi tegemiste nimekir­jas alles, krt.

Merele välja sõites nägime, et kalda alla pandi just mingid märgid, seega tundus hea mõte kohe kah neid treenin­guks kasutada. Genu läks ülesse Peetri kommen­taa­ri­dega, et see on küll kõige kerge­mini ülesse minev genu tervel eesti­maal. Hetk hiljem kui aga tahtsime purje alla võtta, see enam alla ei tulnud. Pärast pikka pusimist ja aruta­mist otsus­ta­sime sadamasse sõita ja masti ronida. Sõitsime bensu­jaama juurde kuna tundus, et seal on tuule­vaik­sem. Ronisin siis masti ja avasta­sin, et minu hoole ja armas­tu­sega areta­tud skiivi­boks ei toimi­nud nagu arvasin ja genu fall jooksis kinni rulliku vahele. Natuke pusimist ja saime asja lahti.

Kuna seda viga väga kergelt paran­dada ei saanud, siis viisime jahi oma kohale tagasi ja ronisin uuesti masti (õigemini tõmmati) juba hambuni relvas­ta­tult. Puuri­sin needid lahti ning võtsin skiivi­boksi välja. Puuduva falli asemele arenda­sime ajutise falli väljast­poolt masti, et saaks vähemalt kolma­päe­va­kust osa võtta.

Üks sõidu eesmär­ki­dest oli tegeli­kult trimmida meie täiesti lõdvalt kinni­ta­tud ja kõverat (igat pidi) masti, aga kogu see jama falliga ei jätnud masti jaoks lihtsalt aega. Jama nimelt selles, et panime masti korra paika eelmine nädal, aga üks vanti­dest polnud mastis oma pesas korra­li­kult ja läks paika alles hiljem, seda küll korra­liku pauguga, nüüd lihtsalt tuleks kogu see trimm uuesti teha — milleks lihtsalt pole aega see nädal, muu elu vajab kah ju elamist.

Lisaks avasta­sime, et olime groodi rehvi­otsa lahti teinud ja unusta­nud sõlme otsa panemast, selle tagajär­jel jooksis rehvi­ots poomist ilusti välja. Väsinuna aga ei hakanud seda enam tagasi panema, et ega äkki pole vaja …

Kolma­päe­vaku algus oli palju­lu­bav, kogu plaani­tud meeskond oli õigeaeg­selt kohal, saime sadamast välja pea esimes­tena väike­s­test. Kuna tuul oli päris kõva, siis otsus­ta­sime ära testida meie natuke muude­tud rehvi­mis­la­hen­duse, olgu õeldud et eelmine ei tööta­nud pea üldse ja tänu sellele sai eelmine aasta kordu­valt rehvi­mata jäetud. Groot tuli ilusti alla ja saime rehvi külge, rehvi­ots aga oli puudu ja selle asemele aretas Tom poomi otsa mingi ajutise lahen­duse. Toimis küll. Rehvi­tud purjega ja väiksema genuga saime päris hea käigu, vähemalt omast arust. Pärast starti aga saime aru et kõrgust kaota­sime teistega võrrel­des päris kõvasti.

Sõit ise oli meie jaoks tavaline, jälita­sime teisi kohe algusest saati, proovi­sime erine­vaid purje­sid ja trimme, et näha kiiruste vahet. Vahepeal saime teisi jälle kätte, ja siis jälle sõitsid nad natuke eest ära. Kõige lõpus aga hakka­sid Minni ja Viru üksteist natuke trügima ning Viru omadel toimus mingi jama, nii et finis­his olime üllatus­li­kult 2 paadi­pik­kust enne neid. Pärast ajapa­ran­dusi ikkagist neljas ehk viimane koht. Sõiduna kesine aga trennina väga hea.

Palju jama ja virise­mist ning liiga vähe sõitmist ja trenne, aga küll me ühel päeval saame oma varus­tuse korda ja siis hakkame *purje­ta­mist*, mitte remon­ti­mist õppima :P

Track: http://tracker.viiret.ee/

Tulemu­sed: http://kjk.ee/upload/events/doc12742893711.htm