Pärast ligi 6 kuud ööklu­bis Piraat kestnud remon­di­töid, saabus lõpuks päev kui oli aeg uuene­nud Eneli tema loomu­likku keskkonda, ehk vette lasta. Osad tööd on veel tegemata ja masti peale­saa­mi­sega läheb kah veel paar päeva, aga algus on tehtud. Kolma­päe­val kogunes pool meeskon­nast Piritale ja kauaoo­da­tud tegevus võis alata …

Terve talve seisime Tuule­laulu selja­taga, nagu tavali­selt, nüüd korraks oli võima­lus neist veerand paadi­pik­kust eespool olla.

Kui ööklubi Piraat veel tegut­ses, siis pääses sisse kõrvaltuk­sest, mis oli natuke väiksem. Aga tüdru­kud olid siis seal samuti ilusad.

Ei pääse­nud me ka intsi­den­ti­dest. Tööde käigus oli jaht kiilp­loki peal liiga palju taha nihku­nud ja ilma toesta­mata kippus asi tahapoole ümber kukkuma, kui paar meest rasku­seks eespool kärukonksu peal ei kõõlu­nud. Läbi väikse pusimise saime konksu traktori külge kinni­ta­tud, aga oh seda üllatust, kui tuli välja et hoopis konks oli traktori küljest lahti ja jaht järsku ootama­tult tahapoole vajuma hakkas. Õnneks Oliveri kiire reagee­ri­mine päästis meid suure­mast jamast.

Meie praegu­seks endine kodusa­dam, Pirita TOP, viimast korda.

Preili proofi­lis.

Jüri, endine Eneli meeskon­na­liige, praegune väga muhe abiline.

Viima­sed pints­li­tõm­bed mürkvärvi.

Nagu Tallinn aastal 80.

Lõpuks vees, andurid põhja sisse keera­tud ja kontrol­li­tud et jaht peab altpoolt ikka ka vett. Vägev tunne valdas ikka pärast seda kõike pingu­tust, mis selle päeva nimel on tehtud.

Nüüd jäi veel mootor ja natuke varus­tust tuua, et Kalevi Jahtklubi poole teele asuda. Selle 15 minutiga mis ära käisime, oli aga kõva tuul kai pealt meie jahi tekile sellise kultuu­ri­kihi puhunud.

Üle poole tunni pesime tekki, et sinna üldse peale saaks astuda ilma uuele värvi­ki­hile kahjus­tusi tekitamata.

Pilte küll edasis­test seiklus­test pole, aga lisaks mootori jõul liiku­misele, sai ära proovi­tud ka tuule ja inimjõul liiku­mine. Nimelt olin hommi­kul võtnud 2 kanist­ri­täit bensiini, aga unusta­sin need loomu­li­kult autosse. Ja see 200 meetrit mis oli vaja sõita, oli selle mooto­ris olnud tilga jaoks natuke liig, täpselt poolel teel saabus vaikus ja saime tagant puhuva tuule jõul liikuda — masti ju peal pole, seega mina ja Oliver laiaõlgs­etena nagu me oleme, ajasime hõlmad laiali ja lasime tuulel ennast esimese kaiot­sani kanda. Siis kaasa­sime sadamast abivä­ge­sid Viru meeskon­nast ning ühe aeru ja paari aerutõm­bega ning tuule abiga saimegi oma kai äärde.