Pärast ligi 6 kuud ööklubis Piraat kestnud remonditöid, saabus lõpuks päev kui oli aeg uuenenud Eneli tema loomulikku keskkonda, ehk vette lasta. Osad tööd on veel tegemata ja masti pealesaamisega läheb kah veel paar päeva, aga algus on tehtud. Kolmapäeval kogunes pool meeskonnast Piritale ja kauaoodatud tegevus võis alata …
Terve talve seisime Tuulelaulu seljataga, nagu tavaliselt, nüüd korraks oli võimalus neist veerand paadipikkust eespool olla.
Kui ööklubi Piraat veel tegutses, siis pääses sisse kõrvaltuksest, mis oli natuke väiksem. Aga tüdrukud olid siis seal samuti ilusad.
Ei pääsenud me ka intsidentidest. Tööde käigus oli jaht kiilploki peal liiga palju taha nihkunud ja ilma toestamata kippus asi tahapoole ümber kukkuma, kui paar meest raskuseks eespool kärukonksu peal ei kõõlunud. Läbi väikse pusimise saime konksu traktori külge kinnitatud, aga oh seda üllatust, kui tuli välja et hoopis konks oli traktori küljest lahti ja jaht järsku ootamatult tahapoole vajuma hakkas. Õnneks Oliveri kiire reageerimine päästis meid suuremast jamast.
Meie praeguseks endine kodusadam, Pirita TOP, viimast korda.
Preili proofilis.
Jüri, endine Eneli meeskonnaliige, praegune väga muhe abiline.
Viimased pintslitõmbed mürkvärvi.
Nagu Tallinn aastal 80.
Lõpuks vees, andurid põhja sisse keeratud ja kontrollitud et jaht peab altpoolt ikka ka vett. Vägev tunne valdas ikka pärast seda kõike pingutust, mis selle päeva nimel on tehtud.
Nüüd jäi veel mootor ja natuke varustust tuua, et Kalevi Jahtklubi poole teele asuda. Selle 15 minutiga mis ära käisime, oli aga kõva tuul kai pealt meie jahi tekile sellise kultuurikihi puhunud.
Üle poole tunni pesime tekki, et sinna üldse peale saaks astuda ilma uuele värvikihile kahjustusi tekitamata.
Pilte küll edasistest seiklustest pole, aga lisaks mootori jõul liikumisele, sai ära proovitud ka tuule ja inimjõul liikumine. Nimelt olin hommikul võtnud 2 kanistritäit bensiini, aga unustasin need loomulikult autosse. Ja see 200 meetrit mis oli vaja sõita, oli selle mootoris olnud tilga jaoks natuke liig, täpselt poolel teel saabus vaikus ja saime tagant puhuva tuule jõul liikuda — masti ju peal pole, seega mina ja Oliver laiaõlgsetena nagu me oleme, ajasime hõlmad laiali ja lasime tuulel ennast esimese kaiotsani kanda. Siis kaasasime sadamast abivägesid Viru meeskonnast ning ühe aeru ja paari aerutõmbega ning tuule abiga saimegi oma kai äärde.
