Oleksin tahtnud eilsest võist­lusest juba varem kirju­tada, aga lihtsalt ei jaksa­nud – selline tunne on nagu oleks maratoni just jooks­nud, mitte et ma teaks mis tunne see on ;) Nii füüsi­li­selt kui vaimselt, nii keeru­kat õhtut pole ennist olnud.

Viimas­tel nädala­tel on võist­lusi kimbu­ta­nud ärajää­mised liig karmi ilma tõttu. Seekord aga lubas ennus­tus tuult max 10-12m/s, puhan­guid natuke rohkem, ehk siis igati lubatud normi­desse. Kui aga Piritale jõudsime, oli jälle näha kuidas laine muulist pidevalt üle käib, seda osali­selt ka väga kõrge veeta­seme tõttu.

Sadamast välja sõites nägime väljas­pool muuli lainet ületa­vat Zuxut, see vaate­pilt ei lähe vist kunagi meelest, oli tunne nagu tahaks nad laine pealt õhku tõusta, kiil oli osali­selt näha. See oli esimene märk meid ootavast pesuma­si­nast. Saime aga õnneli­kult muuli vahelt välja ja siirdusime kohtu­ni­ke­laeva poole, otse stardi­lii­nil aga silma­sime vees ujuvat palki, ots laine­tega veest väljas käimas. Ürita­sime kohtu­ni­kele seda karjuda, aga ilm oli liiga karm et midagi kuulnud oleks ja kõva laine­tuse tõttu ei julge­nud neile liiga lähedale ka minna.

Kuna pauti­mine oli selle lainega ja peaaegu olematu kiiruse tõttu kohati pea võimatu, siis jäime starti 1.5 minutit hiljaks. Palju rohkem aga kurvas­tas see et stardi­lii­nile lähene­des nägime kuidas Blancal oli mast murdu­nud. Väga kahju sest nad olid hetkel üldar­ves­tuses 3. kohal, ehk kõige parem Polaris. Nende kõrval sõitis Leila, kes samuti ei starti­nud. Alguses me ei saanud põhju­sest aru, aga hiljem tuli välja et nad olid kokku sõitnud ja Leila vöör oli Blanca pakkstaagi “kaasa haara­nud”. Tõsiselt kurb.

Meie jaoks sõit alles algas, kohtu­ni­kud olid välja pannud üllata­valt pika raja: Paljas­saare tipus põhja pool üks märk, Kuuli muna märk ja siis finish (4+6+Fo). Esimene krüssu­ots ei suutnud me kuidagi kõrgust hoida ja vajusime teistest pidevalt allapoole. Varsti tuli vastu Santa Maria, ilmsel­gelt oli neil midagi juhtunud.

Santa Maria lammu­tas eespurje soodi­nurga– teras­rõn­gas läks pilbas­teks ja üle parda, lisaks lagunes kicker’i masti­poolne kinnitus.

Tuul aina tõstis. Järgmisena lahkus “lahin­gust” Alfa kui neil Lennu­sa­dama ees foka/genu ribadeks lendas.

Kui Paljas­saare nuka tagant välja saime, siis hakkas aga kogu asi tegeli­kult pihta. Lained olid pidevalt paari­meet­ri­sed, meeskon­na­kaas­la­sed pakkusid silma järgi paari suurema kõrgu­seks 3-4m. Ürita­sin vältida külglai­nesse sattu­mist aga paar korda rullis kogu see sein meist lihtsalt üle. Meeskond aga suutis vapralt vastu pidada ja ühtegi nurinat halva ilma kohta polnud kuulda. Paudid toimi­sid ja märk lähenes. Seabirdi peal oli mõõde­tud pagide kiiru­seks kuni 20m/s, Tallinna Madala mõõtja näitas sellel ajal puhan­guid kuni 22m/s.

Pärast märki tuli allatuu­le­ots üle lahe. Kogu meie vastu­tuu­le­vaev sai kuhjaga tasutud – ainult foka ja rehvi­tud groodiga sõna otseses mõttes lenda­sime allatuult. Jaht oli pidevalt glissis ja kiiru­sed olid silmnäh­ta­valt suured. Kuna spinni polnud, siis rool kuulas väga hästi sõna ja enamuse ajast meeskond ainult kilkas rõõmust. GPS näitas max kiiru­seks 14.7 sõlme! Pidevalt oli 10–12 sõlme sees ja sõitsime laine­tele tagant sisse nii et vesi kahte lehte lõi. Tulid meelde kaadrid VOR’ist ja muudest avame­re­võist­lus­test. Loomu­li­kult siis kui asi hakkas huvita­vaks minema, tuli Soome poolt Tallink. Möödusime neist päris lähedalt, mis omakorda tähen­das et mingil hetkel olid meil selja­taga paari­meet­rid lained ja eespoolt tulid pea samasuu­red Tallinki ahtri­lai­ned. Kui need ühel hetkel kokku said, siis oli tunne nagu oleks põrgu­ka­tel keema hakanud. Jahi keskosa kohal kerki­sid ülesse tühja koha pealt veesei­nad, mis siis suure mürtsuga tekile kukkusid.

Korraks tuul vaibus (st 10-12m/s) ja saime teha enne Kuuli muna halsi, pimedas leidsime isegi märgi ülesse ja olime kätte saamas Minnit. Kuni finis­hini käis nendega tihe rebimine, mis päädis sellega et meie olime neist natuke ees. Arvata­vasti ajaga nad võitsid meid.

Siinko­hal tahaks kõik selle võist­luse tulemu­sed unustada, sest see mis siis tegeli­kult pihta algas …

Saime oma purjed KJK juures maha ja suundusime mootoriga oma sadama poole tagasi kui muuli otste juures järsku nägime punast hädaabi­ra­ketti Pirita ranna eest. Enne kui jõudsin midagi mõelda, tegut­ses terve meeskond välgu­kii­ru­sel ja otsus­ta­sime suunduda appi. Helis­ta­sime Merepääs­tesse kusko­hast õeldi et teavad et seal üks jaht triivib. Olime just muuliotste vahel kui meist käis üle suur laine ja kustu­tas meie mootori. Pääst­ja­test olid saanud pääste­ta­vad. Kuna tuult oli päris palju ja õigest suunast, siis õnneks liiku­sime jõe peale tagasi. Veel kiire­mini kui välk, olime seest toonud uuesti foka ja selle külge pannud. Sellega õnnes­tus mööda jõge Kalevi JK’sse jõuda ja jaht kai külge kinnitada.

Samal ajal jõudis kaatriga sinna Viljar Tuule­laulu pealt. Tuli välja et nad olid kaota­nud paarsada meetrit enne sadamat rooli­lehe ja jaht muutus juhita­ma­tuks. Viska­sid küll kiirelt ankru sisse kuid see ei pidanud nii kõva tuulega, nii et nad triivi­sid aina rohkem kalda poole. Jahtklu­bis arutati kiirelt erine­vaid võima­lusi, lõpuks otsus­ta­sid poisid et peab jahi ikka enne ööd kätte saama. Algas mastaapne päästeo­pe­rat­sioon, mina ja Indrek Viru pealt tõime meie jahi kiilp­loki maalt ära kuna see oli kõige lähemal hoius­ta­tud ratas­tel kiilp­lokk. Randa jõudes oli kohal päris palju inimesi ja üks Land Rover tõmbas vintsiga jahti kalda peale, kohale tuli suur kraana, kes siis jahi veest välja tõstis ja masti maha võttis. Et asi ikka keeru­li­sem oleks, oli kiilp­loki üks rehv purune­nud ja tänu sellele asi nii madalal et lohises põhjaga liiva peal kui minema veeti kahe maasturiga.

Rait kommen­tee­ris asja Kipperi fooru­mis ise nii:

Tuule­lau­lul murdus rooli­pol­lar ca 200 m enne muule. Saime kiirelt purjed alla ja ankru vette, kuid ülisuure laine­tuse tõttu ei pidanud ankur kuigi hästi. Helis­ta­sime merepääs­tesse, lasime välja hädaabi­ra­keti ja põleta­sime säratuld, kuid lahel liiku­nud alustest keegi meile appi ei tulnud. Eneli küll üritas korra, kuid tulutult. Meie hädaabi­ra­keti peale tuli jahtklu­bist lõpus välja üks kaater, kes meid püüdis küll välja tõmmata, aga see ei õnnes­tu­nud… jaht oli triivi­nud selleks hetkeks juba lootu­sel­tult kaugele liiva. Et laine jahti võima­li­kult vähe kahjus­taks, tõmba­sime jahi maksi­maal­selt kreeni ja triivi­sime vaikselt edasi kuni vesi oli vööni. Seejä­rel tõmba­sime maasturiga jahi veepii­rile, kust tõstsime selle kraanaga kiilp­lo­kile. Päästeo­pe­rat­sioon lõppes öösel kell 3 ja jätkus jahi trans­por­diga KJK’sse täna hommikul.

Täien­dus: Tuule­laulu enda blogis ka nüüd pikem kirjel­dus kuidas kogu asi juhtus.

Tuule­laul Pirita rannas (foto: sults)

Hooli­mata kogu sellest materiaal­sest kahjust mis eilne võist­lus põhjus­tas, arvan mina et see asi lõppes ikkagi õnneli­kult ja oli enamus­tele väga heaks õppetun­niks. Kõik elusad ja terved, see ju peamine. Mina eelis­taks iga kell olla silmitsi selliste oludega võist­lusel kus sul on teised jahid ümber­ringi, kui et mingi nõrgem koht annab järgi üksi merel olles, veel külmema (öösel oli 4 kraadi kui rannas toime­ta­sime) või karmima ilmaga. Meri peabki õpetama, osad õpivad, osad mitte …