Jaht Eneli logiraamat (EST107)

Oleksin taht­nud eilsest võistlus­est juba varem kir­ju­tada, aga liht­salt ei jak­sanud – sell­ine tunne on nagu oleks mara­toni just jook­snud, mitte et ma teaks mis tunne see on ;) Nii füüsiliselt kui vaim­selt, nii keerukat õhtut pole ennist olnud.

Viimas­tel nädala­tel on võistlusi kimbu­tanud ärajäämised liig karmi ilma tõttu. Seekord aga lubas ennus­tus tuult max 10-12m/s, puhanguid natuke rohkem, ehk siis igati lubatud normidesse. Kui aga Pir­i­tale jõudsime, oli jälle näha kuidas laine muulist pide­valt üle käib, seda osaliselt ka väga kõrge vee­taseme tõttu.

Sadamast välja sõites nägime väl­jaspool muuli lainet ületa­vat Zuxut, see vaatepilt ei lähe vist kunagi mee­lest, oli tunne nagu tahaks nad laine pealt õhku tõusta, kiil oli osaliselt näha. See oli esimene märk meid ootavast pesumasi­nast. Saime aga õnnelikult muuli vahelt välja ja siir­dusime kohtu­nike­laeva poole, otse stardili­inil aga sil­masime vees uju­vat palki, ots lainetega veest väl­jas käi­mas. Üritasime kohtu­nikele seda kar­juda, aga ilm oli liiga karm et midagi kuul­nud oleks ja kõva laine­tuse tõttu ei jul­genud neile liiga lähedale ka minna.

Kuna pau­timine oli selle lainega ja peaaegu olematu kiiruse tõttu kohati pea või­matu, siis jäime starti 1.5 minu­tit hil­jaks. Palju rohkem aga kur­vas­tas see et stardili­inile lähenedes nägime kuidas Blan­cal oli mast mur­dunud. Väga kahju sest nad olid het­kel üldar­ves­tuses 3. kohal, ehk kõige parem Polaris. Nende kõr­val sõi­tis Leila, kes samuti ei start­inud. Alguses me ei saanud põhjus­est aru, aga hiljem tuli välja et nad olid kokku sõit­nud ja Leila vöör oli Blanca pakkstaagi “kaasa haaranud”. Tõsiselt kurb.

Meie jaoks sõit alles algas, kohtu­nikud olid välja pan­nud üllatavalt pika raja: Pal­jas­saare tipus põhja pool üks märk, Kuuli muna märk ja siis fin­ish (4+6+Fo). Esimene krüs­suots ei suut­nud me kuidagi kõr­gust hoida ja vajusime teis­test pide­valt allapoole. Varsti tuli vastu Santa Maria, ilm­sel­gelt oli neil midagi juhtunud.

Santa Maria lam­mu­tas eespurje sood­in­urga– teras­rõn­gas läks pil­basteks ja üle parda, lisaks lagunes kicker’i mas­tipoolne kinnitus.

Tuul aina tõstis. Järgmisena lahkus “lahin­gust” Alfa kui neil Lennu­sadama ees foka/genu rib­adeks lendas.

Kui Pal­jas­saare nuka tagant välja saime, siis hakkas aga kogu asi tege­likult pihta. Lained olid pide­valt paarimeetrised, meeskon­nakaaslased pakkusid silma järgi paari suurema kõr­guseks 3-4m. Üritasin vältida kül­glain­esse sat­tumist aga paar korda rullis kogu see sein meist liht­salt üle. Meeskond aga suutis vapralt vastu pidada ja ühtegi nuri­nat halva ilma kohta pol­nud kuulda. Pau­did toimisid ja märk lähenes. Seabirdi peal oli mõõde­tud pagide kiiruseks kuni 20m/s, Tallinna Madala mõõtja näi­tas sel­lel ajal puhanguid kuni 22m/s.

Pärast märki tuli allatu­uleots üle lahe. Kogu meie vas­tu­tu­ule­vaev sai kuh­jaga tasu­tud – ain­ult foka ja rehvi­tud grood­iga sõna otseses mõttes lendasime allatu­ult. Jaht oli pide­valt glis­sis ja kiirused olid silm­näh­tavalt suured. Kuna spinni pol­nud, siis rool kuu­las väga hästi sõna ja ena­m­use ajast meeskond ain­ult kilkas rõõ­must. GPS näi­tas max kiiruseks 14.7 sõlme! Pide­valt oli 10–12 sõlme sees ja sõit­sime lainetele tagant sisse nii et vesi kahte lehte lõi. Tulid meelde kaadrid VOR’ist ja muud­est avamerevõistlus­test. Loomu­likult siis kui asi hakkas huvi­tavaks minema, tuli Soome poolt Tallink. Möö­dusime neist päris lähedalt, mis omako­rda tähen­das et mingil het­kel olid meil sel­jataga paarimeetrid lained ja eespoolt tulid pea sama­su­ured Tallinki ahtri­lained. Kui need ühel het­kel kokku said, siis oli tunne nagu oleks põr­guka­tel keema hakanud. Jahi keskosa kohal kerk­isid ülesse tühja koha pealt vee­seinad, mis siis suure mürt­suga tek­ile kukkusid.

Kor­raks tuul vaibus (st 10-12m/s) ja saime teha enne Kuuli muna halsi, pimedas lei­d­sime isegi märgi ülesse ja olime kätte saa­mas Min­nit. Kuni fin­ishini käis nen­dega tihe rebimine, mis päädis sel­l­ega et meie olime neist natuke ees. Arvatavasti ajaga nad võit­sid meid.

Siinko­hal tahaks kõik selle võistluse tule­mused unus­tada, sest see mis siis tege­likult pihta algas …

Saime oma pur­jed KJK juures maha ja suun­dusime mootoriga oma sadama poole tagasi kui muuli otste juures järsku nägime punast hädaabi­raketti Pirita ranna eest. Enne kui jõudsin midagi mõelda, tegut­ses terve meeskond väl­guki­irusel ja otsus­tasime suun­duda appi. Helis­tasime Merepäästesse kusko­hast õeldi et teavad et seal üks jaht tri­ivib. Olime just muuliot­ste vahel kui meist käis üle suur laine ja kus­tu­tas meie mootori. Pääst­jat­est olid saanud pääste­tavad. Kuna tuult oli päris palju ja õigest suu­nast, siis õnneks liikusime jõe peale tagasi. Veel kiirem­ini kui välk, olime seest toonud uuesti foka ja selle külge pan­nud. Sel­l­ega õnnes­tus mööda jõge Kalevi JK’sse jõuda ja jaht kai külge kinnitada.

Samal ajal jõudis kaa­triga sinna Vil­jar Tuule­laulu pealt. Tuli välja et nad olid kaotanud paarsada meetrit enne sadamat roo­lilehe ja jaht muu­tus juhi­ta­matuks. Viskasid küll kiirelt ankru sisse kuid see ei pidanud nii kõva tuulega, nii et nad tri­ivisid aina rohkem kalda poole. Jahtk­lu­bis aru­tati kiirelt erinevaid või­malusi, lõpuks otsus­tasid poisid et peab jahi ikka enne ööd kätte saama. Algas mas­taapne pääs­te­op­er­at­sioon, mina ja Indrek Viru pealt tõime meie jahi kiilploki maalt ära kuna see oli kõige lähe­mal hoius­tatud ratas­tel kiilplokk. Randa jõudes oli kohal päris palju inimesi ja üks Land Rover tõm­bas vintsiga jahti kalda peale, kohale tuli suur kraana, kes siis jahi veest välja tõstis ja masti maha võt­tis. Et asi ikka keerulisem oleks, oli kiilploki üks rehv purunenud ja tänu sel­l­ele asi nii madalal et lohises põh­jaga liiva peal kui minema veeti kahe maasturiga.

Rait kom­menteeris asja Kip­peri foo­ru­mis ise nii:

Tuule­laulul mur­dus roolipol­lar ca 200 m enne muule. Saime kiirelt pur­jed alla ja ankru vette, kuid ülisu­ure laine­tuse tõttu ei pidanud ankur kuigi hästi. Helis­tasime merepäästesse, lasime välja hädaabi­raketi ja põle­tasime särat­uld, kuid lahel liikunud alus­test keegi meile appi ei tul­nud. Eneli küll üritas korra, kuid tulu­tult. Meie hädaabi­raketi peale tuli jahtk­lu­bist lõpus välja üks kaater, kes meid püüdis küll välja tõm­mata, aga see ei õnnes­tunud… jaht oli tri­iv­inud sell­eks het­keks juba loo­tusel­tult kaugele liiva. Et laine jahti või­ma­likult vähe kahjus­taks, tõm­basime jahi mak­si­maalselt kreeni ja tri­ivisime vaik­selt edasi kuni vesi oli vööni. See­järel tõm­basime maas­turiga jahi veepi­ir­ile, kust tõst­sime selle kraanaga kiilplok­ile. Pääs­te­op­er­at­sioon lõppes öösel kell 3 ja jätkus jahi trans­pordiga KJK’sse täna hommikul.

Täien­dus: Tuule­laulu enda blo­gis ka nüüd pikem kir­jel­dus kuidas kogu asi juh­tus.

Tuule­laul Pirita ran­nas (foto: sults)

Hooli­mata kogu sell­est mate­ri­aalsest kahjust mis eilne võistlus põhjus­tas, arvan mina et see asi lõppes ikk­agi õnnelikult ja oli ena­m­ustele väga heaks õppetun­niks. Kõik elu­sad ja ter­ved, see ju peamine. Mina eel­is­taks iga kell olla silmitsi sel­l­iste oludega võistlusel kus sul on teised jahid ümber­ringi, kui et mingi nõrgem koht annab järgi üksi merel olles, veel külmema (öösel oli 4 kraadi kui ran­nas toimetasime) või karmima ilmaga. Meri peabki õpetama, osad õpivad, osad mitte …