Jaht Eneli logiraamat (EST107)

Täna toimus Tallinna lahel Sügis­re­gatt – ilmataat lubas kuni 8m/s lõu­natu­ult, mis tähen­das et pole väga laine­tust ja saaks väga mõnusalt suvise ilmaga “kihutada”.

Eile käisime merel ja toimus paar pisik­est intsi­denti – tun­dub et olime Vana vihas­tanud ja tänaseks pol­nud ta meile ikka andestanud.

Nagu juba kombeks saanud, pol­nud seegi kord õiget meeskonda kohal, vaid asendus­li­ikmed kellest 2 isegi elus esimest korda pur­je­ta­mas. Et asi ikka segasem oleks, oli roo­lis Tom ja mina tege­lesin see aasta esimest korda üldse mingi muu asjaga – sootidega.

Olime nii hoos uutele pur­je­tamishuvilis­tele nende ülesan­nete tutvus­tamisega, et ei pan­nud tähelegi star­disig­naale. Jõudsime kohtu­nike lae­vani 1.5 minu­tit enne starti, saime ülla­tuseks teada et toimub jälle allatu­ule ehk spin­naakriga start. Loomu­likult pol­nud meil midagi valmis pan­dud ja olime valel pool stardili­ini. Lisaks õnnes­tus kuidagi käik ära kao­tada, nii et olin het­keks täi­esti veen­dunud et jäämegi 1 minut enne starti valele poole liini – see aga pole lubatud ja mul pol­nud min­git aimu mis karis­tus sel­l­ega kaas­neks. Uus roolimees oli küll üksjagu segaduses kui üritasime krüs­sata vasakuga vastu kõikidele paremaga vastu tule­vatele star­ti­jatele. Õnneks saime ikka õigele poole tagasi, kel­lelegi jalgu ei jäänud, saime genu alla, spinnu külge ja suuna õigeks stardi poole. Arvatavasti olid need minu kõige kiire­mad paar minu­tit selle jahi peal. Star­tisime paarküm­mend meetrit tagapool kui teised ja olime päris õnnelikud et kõik niigi hästi oli läinud.

Kuniks … avas­tasime et mina pol­nud spinni kotti reelin­gusse kin­ni­tanud ja see kukkus sada meetrit pärast start vette. Kor­raks aru­tasime et kas tasub päästma minna või mitte. Loomu­likult val­isime keerulisema tee ja meie kogen­e­matu meeskond võt­tis uuesti spinnu alla, tegime tagasipöörde, kor­jasime koti ülesse ja tõm­basime spinnu uuesti ülesse. Sell­eks ajaks olime teis­test ikka päris kaugele maha jäänud.

Esimese märgina võeti Kuuli muna, sell­eks ajaks olime saanud osad jahid peaaegu kätte. Krüs­suot­sal Pal­jas­saareni võt­sime veel teisi kinni ja sealt edasi Nais­saare poole uuesti spin­nuga sõites möö­dusime juba Vesilen­nuk­ist ja Virust. Teised olid ka juba käega katsuda.

Kuid siis tuli teha halss ja keer­ata kül­gtu­ulde. Manööver oli aeglane aga saime selle tehtud, Viru ja Vesilen­nuk said meist jälle mööda. Kuskilt tuli järsku kor­ra­lik tuul, arvatavasti kuskil 10m/s kanti, lisaks veel puhangud. Siis aga juh­tus mis juh­tuma pidiga – reg­uleerisin spinni poomi, samal ajal brassi reg­uleerides, jätsin poomi allatõmbe lahti – brouch ja spinni poom lendas ülesse vöörstaag­ist teisele poole. Kogen­e­matu meeskond üritas igaüks eri asja teha ja enne kui saime spinni kätte, rebenes see laper­dades täi­esti ribadeks.

Lõpuks saime purje kätte ja otsus­tasime teise spin­niga mitte riskima hakata vaid panime genu ülesse. Kui ringi vaatasime, siis oli näha et me pol­nud ainukesed kes hädas olid, ena­mus Polar­isi tegid samu trikke, õnneks küll varus­tust lõhku­mata. Järgmisesse märki jõudes olime jälle täi­esti viimased. Viimasel krüs­suot­sal saime imekombel Vesilen­nuki kätte kuigi olime ülep­ur­jes­tusega jälle päris hädas.

Kokku­võttes saime 9 jahi seas 7. koha. Tege­likult tun­dub see liiga hea, olek­sime kuh­jaga väärinud kõige viimast kohta.

Tore oli pärast teiste veeran­diste omadelt mul­jeid kuulda ja teada saada mis me valesti tegime. Lood­ev­asti seda tead­mist aga vaja ei lähe.

III grupi lõpptulemused: