Täna toimus Tallinna lahel Sügis­re­gatt – ilmataat lubas kuni 8m/s lõuna­tuult, mis tähen­das et pole väga laine­tust ja saaks väga mõnusalt suvise ilmaga “kihutada”.

Eile käisime merel ja toimus paar pisikest intsi­denti – tundub et olime Vana vihas­ta­nud ja tänaseks polnud ta meile ikka andestanud.

Nagu juba kombeks saanud, polnud seegi kord õiget meeskonda kohal, vaid asendus­liik­med kellest 2 isegi elus esimest korda purje­ta­mas. Et asi ikka segasem oleks, oli roolis Tom ja mina tegelesin see aasta esimest korda üldse mingi muu asjaga – sootidega.

Olime nii hoos uutele purje­ta­mis­hu­vi­lis­tele nende ülesan­nete tutvus­ta­mi­sega, et ei pannud tähelegi stardi­sig­naale. Jõudsime kohtu­nike laevani 1.5 minutit enne starti, saime üllatu­seks teada et toimub jälle allatuule ehk spinna­akriga start. Loomu­li­kult polnud meil midagi valmis pandud ja olime valel pool stardi­liini. Lisaks õnnes­tus kuidagi käik ära kaotada, nii et olin hetkeks täiesti veendu­nud et jäämegi 1 minut enne starti valele poole liini – see aga pole lubatud ja mul polnud mingit aimu mis karis­tus sellega kaasneks. Uus rooli­mees oli küll üksjagu segadu­ses kui ürita­sime krüssata vasakuga vastu kõiki­dele paremaga vastu tuleva­tele starti­ja­tele. Õnneks saime ikka õigele poole tagasi, kelle­legi jalgu ei jäänud, saime genu alla, spinnu külge ja suuna õigeks stardi poole. Arvata­vasti olid need minu kõige kiire­mad paar minutit selle jahi peal. Starti­sime paarküm­mend meetrit tagapool kui teised ja olime päris õnneli­kud et kõik niigi hästi oli läinud.

Kuniks … avasta­sime et mina polnud spinni kotti reelin­gusse kinni­ta­nud ja see kukkus sada meetrit pärast start vette. Korraks aruta­sime et kas tasub päästma minna või mitte. Loomu­li­kult valisime keeru­li­sema tee ja meie kogene­matu meeskond võttis uuesti spinnu alla, tegime tagasi­pöörde, korja­sime koti ülesse ja tõmba­sime spinnu uuesti ülesse. Selleks ajaks olime teistest ikka päris kaugele maha jäänud.

Esimese märgina võeti Kuuli muna, selleks ajaks olime saanud osad jahid peaaegu kätte. Krüssu­ot­sal Paljas­saa­reni võtsime veel teisi kinni ja sealt edasi Naissaare poole uuesti spinnuga sõites möödusime juba Vesilen­nu­kist ja Virust. Teised olid ka juba käega katsuda.

Kuid siis tuli teha halss ja keerata külgtuulde. Manöö­ver oli aeglane aga saime selle tehtud, Viru ja Vesilen­nuk said meist jälle mööda. Kuskilt tuli järsku korra­lik tuul, arvata­vasti kuskil 10m/s kanti, lisaks veel puhan­gud. Siis aga juhtus mis juhtuma pidiga – regulee­ri­sin spinni poomi, samal ajal brassi regulee­ri­des, jätsin poomi allatõmbe lahti – brouch ja spinni poom lendas ülesse vöörstaa­gist teisele poole. Kogene­matu meeskond üritas igaüks eri asja teha ja enne kui saime spinni kätte, rebenes see laper­da­des täiesti ribadeks.

Lõpuks saime purje kätte ja otsus­ta­sime teise spinniga mitte riskima hakata vaid panime genu ülesse. Kui ringi vaata­sime, siis oli näha et me polnud ainuke­sed kes hädas olid, enamus Polarisi tegid samu trikke, õnneks küll varus­tust lõhku­mata. Järgmisesse märki jõudes olime jälle täiesti viima­sed. Viima­sel krüssu­ot­sal saime imekom­bel Vesilen­nuki kätte kuigi olime ülepur­jes­tu­sega jälle päris hädas.

Kokku­võt­tes saime 9 jahi seas 7. koha. Tegeli­kult tundub see liiga hea, oleksime kuhjaga vääri­nud kõige viimast kohta.

Tore oli pärast teiste veeran­diste omadelt muljeid kuulda ja teada saada mis me valesti tegime. Loode­vasti seda teadmist aga vaja ei lähe.

III grupi lõpptulemused: