Nüüd mitu nädalat järjepanu ainult kolmapäevakutel sõitnud meeskonnaga, muul ajal niisama lahel tiirutamas käinud. Eelmised kaks kolmapäevakut väga eraldi lugusid ei väärinud, sõitsime halvasti, tulemustega rahul polnud, üritasime õppida vigadest, kahjuks ei saanud aru mis valesti tegime, isegi GPS tracke võrreldes tundus mingi täielik ebakõla.
Täna aga algas kogu sõit juba alguses halvasti, Mari-Liis ja Kristjan ei pidanudki tulema, siis teatas Tom 2 tundi enne starti et ta ei saa tulla ja kõige lõpuks magas Oliver kodus nii kõvasti et toru ei võtnud. Mõtlesime juba talle ukse taha prõmmima minna. Lõpuks saime Oliveri jalgele ja tunni ajaga ka asendussõitja Borka kohale, kes oli enne isegi paar korda jahiga elus sõitnud, seega meie mõistes kesktaseme spetsialist.
Registreerimas käies arutati seal et äkki teeks allatuule stardi (tavaliselt on ikka vastutuule start), mis tähendaks spinnaakriga starti. Ning et väga raja võimalusi pole kuna selle suunaga satuks igal juhul enamus jahte samal ajal Soomest tuleva Tallinki ette – seda pahandust kohtunikud ei taha. Tegelikult aga pandigi rajaks S 3– Fo , ehk siis start — laevatee teljepoi — finish olümpiamärgi juures. Ehk täpselt laevateele ja tagasi. Olgu etterutates õeldud et täpselt märgi juures Tallink meist kõigist mööduski ja üks Lindaliini katamaraan sõitis täpselt võistluse keskelt läbi kui osad spinnuga märgi poole läksid ja teised sealt juba krüssus tulid. Loodan et jäi kõikide vahele ikka piisavalt ruumi.
Olime enne ainult ühe korra allatuule starti näinud, seega ei osanud kuidagi õigesti käituda ega kohta valida. Lisaks kartsime pigem valestarti, kui et jääme hiljaks. Nagu karta oligi, olime stardiliinil teistest 30 sekundit hiljem, 45 sekundit pärast starti ja loomulikult kõige viimased. Algas tagaajamine, pigem siis küll tagasõit. Spinnu ots oli kõige tasavägisem mis mina näinud olen, märgis olid 8 Polarist ja veel paar muud alust praktiliselt koos. Kuna me polnud kindel kuidas uue kooslusega saame spinnu alla, siis üritasime võtta märki väga ohutult, tegelikult tähendes see et me ei läinud märki otse, vaid lasime ühe jahi vahele ja märki võttes ei andnud meist väljaspool olnud Vesilennuk meile ruumi (neil endal oli vist keegi ka ees), pidime tegema väga ohtlikku manöövri ja nende ahtrist hoopis läbi minema väljapoole. Tulemus see et meil käik kinni pärast märki, olime kõige alumised ehk teiste tuulevarjus ja peaaegu kõige viimased.
Nüüd algas tagaajamine ja trall. Kahjuks ei saanud täiskiirust kätte kuna kallutajaid vähe, küll aga suutsime nurka hästi sõita. Poole tee peal olime Juko kätte saanud ja veel paari jahti üle krüssanud. Jõkke sõitsime sisse nii et Juko meie ees pool paadipikkust, Blanca paar paadipikkust taga. Nagu alati, jäime siis teistega võrreldes seisma – üks hakkas eest minema, teine tagant kätte saama.
Tuul oli peaaegu otse pikki jõge, seega pidi tegema veel päris mitu pauti et finishijooneni jõuda. Käis paras närvide mäng ja paut paudi otsa. Meil õnnestusid need kõige paremini, lisaks suutsime kiirust hoida ja finishijoonel olime Jukost 10 sekundit ees, Blancast aga koguni 31. Parandatud ajas jäid nad meist samuti taha.
Kokkuvõttes 7. koht 14 jahi seas, sealhulgas 4. koht 8 Polarise seas. Ehk mõlematpidi esimese poole sees. Seda siis esimest korda meie hooaja jooksul, nii et hoolimata raskest algusest võib sõiduga rahule jääda. Muidugi võis ka rahule jääda sellega, et saime aru kuhu kadus see aega mis meid veel kiirematest eraldas – teoorias oleme kõvad, kui nüüd veel sõita ka oskaks ;)
Jälle paar Taaveti tehtud pilti
