Eneli minevik, olevik ja tulevik

30.12.2011

Eneli minevik on nii kirju ja segane, et pea iga teise purje­ta­mi­sega seotud inimese käest Eestis oleme Eneli kohta kuulnud erine­vaid kommen­taare ja lugusid — nii häid kui mõnikord ka natuke kurve­ma­pool­seid. Aga emotsioone oskab ta tekitada. Tõenäo­li­selt on vaja elukut­se­list ajaloo­last, et see kõik krono­loo­gi­lisse järje­korda panna ja ära dokumen­tee­rida. Või siis pigem jätta juttu­deks mida on tore sadamas kuulda ning ise edasi rääkida. Ning osad lood ei kanna­tagi rääki­mist, las need jäävad merele.

Kui mina ja Eleny jahi Eneli 2008. aasta augus­tis ostsime, siis ei teadnud me väga palju purje­ta­mi­sest ega sellest mida jahi omamine endaga kaasa toob. Ei teadnud me ka seda, mis me temaga tegema hakkama ja kaua temaga sõidame. Pisike­sest mõttest ennast merel tuulu­tada sai varsti kinnisidee ja pea kogu vaba aeg möödus jahil, kas siis sõites või putita­des. Õppisime natuke purje­tama, õppisime natuke rohkem ennast tundma, õppisime jahti ehitama ja hooldama, õppisime tundma kaunist Eesti ranni­kut, palju asju õppisime. Aga iga kooli­tund saab kord läbi, et siis vahetun­nis natuke ringi joosta ja pärast seda uude tundi minna, hoopis teist õppeai­net õppima.

Mul on äärmi­selt kurb tõdeda, et meie õppetund Eneli pardal sai selleks korraks läbi. Jaht, mis sai meile erine­va­tel põhjus­tel väga südame­lä­he­da­seks ja mille iga kruvi ma sõna otsases mõttes tean kinnisilmi, vahetas läinud kuul omanikku. Järgmisel kevadel toimub veeska­mine juba uute reede­rite käe all. Loode­ta­vasti tuleb sellest uuele meeskon­nale samasu­gune reis nagu meile.

Omalt poolt tahak­sin siiralt tänada kõiki kellega on au olnud koos merel, sadama­tes, kooli­tus­tel, protes­ti­ruumi­des, purje­ta­mis­foo­ru­mi­tes või niisama mööda­min­nes kohtuda ja paar sama purje­ta­mi­sest rääkida.

Kõige rohkem tahak­sin tänada oma naist Elenyt, kes tuli kaasa hullu­meelse ideega jaht osta, kes kanna­tas mind välja kui ma sadamas olin kodu asemel, kes on maailma parim vöörinaine.

Tänan meeskonda, just teie tegite kogu selle kogemuse erakord­seks. Nii palju napsu ja nalja sai, et ei jõua kokkugi lugeda: Toomas, Krist­jan, Mari-Liis, Oliver, Peeter, Kai-Reet, Rasmus. Sorry Skippy, sind jätsin seekord nimekir­jast välja.

Oma toeta­jaid, Alexe­lat ja HV Merekoo­li­tust, kes uskusid meie võimesse areneda ja aitasid meid varustusega.

Andres ja Minni meeskond, tänud, et meid nii palju aitasite, juhen­da­site ja lõbustasite.

Veeran­diste meeskon­da­sid, tänud, et olete nii abival­mid ja lõbusad. Ning sõidate kuradima kiirelt, et peab pidevalt pingu­tama, et te horisondi taha ei kaoks.

Neid keda tahaks tänada, on väga-väga palju. Aitäh kõigile.

Näeme järgmises tunnis.

2011 hooaja kokkuvõte

30.12.2011

Blogis jälle pikalt vaikus olnud, mitte nagu õues akna taga — talvi­sed troopi­li­sed tormid üksteise otsa juba nädal aega. Palju-palju sai tehtud hooaja teises pooles. Kohe nii palju, et kohati ei jäänud purje­ta­miseks aegagi.

Augus­tis osalesime 5’l võist­lusel, septemb­ris ja oktoob­ris kokku aga ainult 4’l. Palju vähem kui plaani­sime. Kohati oli kapten hõiva­tud aga peami­selt tegi ilmataat vinger­pussi ja võist­lused jäid järjest lihtsalt ära. Tulemu­sed natuke nõrge­mad kui hooaja alguses aga peami­selt ikkagi fleeti keskel, peamine põhjus vähene trenn ja muuda­tu­sed meeskonnas.

Tulemu­sed

Terve hooaja jooksul osalesime 21’l võist­lusel, ligi 10 vähem kui lootsime, samas said paljud meeskon­na­liik­med kogemusi teiste jahti­dega, nii et meremiile tuli kokku piisa­valt. Tulemu­sed jäid samuti soovi­tule alla, aga 3 poodiu­mi­kohta tihedas veeran­diste konku­rent­sis ja tihti fleeti esime­ses otsas olemine olid ainult rõõm ja lust. Trenn ja kõva töö hakka­sid ära tasuma, kogemust ja oskusi veel nappis.

Jaht pidas hästi vastu, uus mast vajas harju­mist ja päris sõbraks temaga ei saanudki. Pärast hooaja lõppu viisime jahi Pärnusse, kus siis tehti mõnin­gad remon­di­tööd ja nende seas ka muuda­tus, mis peaks mastile rohkem meeldima. Suvise kivis­käigu Haapsa­lus tehtud paran­dus oli samuti hästi vastu pidanud ja nüüd paran­dati ka iluvead. Tegeli­kult on jaht juba järgmiseks hooajaks valmis, ainult vaja vette lükata ja mast peale, nii vara pole asjad korras olnud kunagi varem.

Meeskond nii hästi vastu ei pidanud. Tegime mõningaid muuda­tusi hooaja kestel, ning katse­ta­sime erine­vaid posit­sioone, tea nüüd kas otsused olid õiged või valed, hooaeg lõppes liiga kiirelt. Küll aga saime kõik teada meie nõrka­sid kohta­sid ja sai kõvasti õpitud-arenetud nii purje­ta­ja­tena kui inimes­tena. Müts maha sellise õppimis­või­mega ja sellise kanna­tu­sega inimeste ees.

Kindlalt oli aga Eneli aasta tippsünd­mu­seks hoopis üks perekond­lik üritus jahi pardal. Kokku­võt­valt võib õelda, et oli emotsioo­ni­de­rohke purje­ta­mis­hoo­aeg millest jääb pikaks ajaks palju ilusaid mälestusi.

KJK 9. ja 10. kolmapäevakud

18.08.2011

Kuigi meeskond oli pärast Väina päris väsinud, siis kohe otsa tehti päälin­nas järje­kordne kolmapäevak.

Ise ma kohal ei käinud ja meeskond koosnes üldse suuresti mitte­pur­je­ta­ja­test, seega detai­li­desse ei laskuks. Enne starti oli segadus olnud purje­dega, mis päädis sellega, et otsustati sõita üldse ilma spinnita. Tulemu­seks tuli kirja 9. ehk viimane koht aga tegeli­kult oldi finis­his isegi eelviimased.

9. kolma­päe­vaku tulemu­sed: http://www.kjk.ee/upload/events/doc13111882090.htm

Järgmine nädal oli juba meeskond rohkem komplek­tee­ri­tud ja lubas ka täiesti normaal­set tuult. Enamus sõitu olime täiesti konku­rent­si­või­me­li­sed, kuniks siis pool miili enne finis­hit plekkis täiesti ära (loe: meie leiva­num­ber asjade untsu keera­miseks). Eelne­valt täiesti viimas­tena olnud Carol, Madicken ja Viru läksid natuke teist serva pidi kui eespool seisvad jahid ning said sellega kogu muust fleedist ette. Tagajär­jeks meile 9. koht 12 jahi seas, kuigi oli mingi hetkeni pinge­line võist­lus, siis lõpuks jäi tunne nagu oleks tegu olnud lotoga, mitte purjetamisega.

10. kolma­päe­vaku tulemu­sed: http://www.kjk.ee/upload/events/doc13117948080.htm