Olen pikemat aega jälginud Uku Randmaa blogi kui Eesti mõistes ühte minu jaoks huvitavaimat purjetusblogi. Tal on olnud unistus, nagu paljudel teistelgi purjetajatel, teha üks ring sellele pallile peale. Küll aga natuke haruldasemal kujul ehk täitsa üksida. Huvitav on olnud jälgida kuidas ta ilma suurema kärata on teinud vaikselt ettevalmistusi selle unistuse elluviimiseks. Üllatavalt, samas natuke etteaimatavalt, ongi ta nüüd teele asunud.
Uku kirjutas paar aastat tagasi n.ö. projekti alguses:
Kas teil on olnud mõnikord tunne mõnes järjekordses ummikus seistes, et tõuseks püsti ja kõnniks lihtsalt minema?
Minul on aeg –ajalt tunne, et olen ummikus. Tahaks edasi liikuda, tahaks olla juba kuskil …aga taust hoiab mind paigal. Näiliselt on kõik hästi. Mul on armastav naine, toredad lapsed, tasuv töö, kinnisvara siin ja seal … Tegelikult see kõik ahistab ja surub mind kitsatesse kohustuste raamidesse. Aga aeg… Aeg ainult ruttab. Ja mina seisan ummikus. Ootan vaid, kui eesseisva auto tuled hakkaksid liikuma. Ei !!! Parem tõusen ja järgnen oma sinilinnule. Pean kõigepealt iseendale tõestama, et mu vaim on veel virge ja lihased kuuletuvad mu unistustele.
Unistus on minna uitama ümber selle maamuna ja kui on õnne, tulla tagasi siia külma maanurka koera jalge vahel (vt. Gloobus ) Kindlasti tohutute muljetega ja kahjuks tunduvalt vanemana. Loodan uurida enda jaoks, kas Maailm on ümmargune?
See on tahe. Ja tahe on peamine.
Tahte realiseerimiseks on vaja leida sobiv purjekas. Loodan selle küsimuse lahendada lähimal ajal. Ehk selle aasta jooksul.Kust algab minu reis, mis sadamaid ma külastan, kui kaua mu reis kestab ja kas ma kunagi ka tagasi tulen??? Ei tea ma veel. Kindlasti saad sina seda teada kui käid aeg-ajalt siin leheküljel kolamas. ÜKSINDAÜMBERMAAILMA on mu reisi eesmärk ja lootus.
Võib-olla sünnib sellest reisist ka kirjasõna (kui saatus tahab ja mõni kirjastus toimetada võtab).
See aasta on toimunud Polariste laevastikus päris palju muudatusi. Üritan siin kokku võtta mis siis tegelikult suures pildis muutunud on.
Eelmine aasta hooaja lõpus paaril võistlusel käinud ja väga hästi esinenud Pille-Riin viidi Tallinnast Pärnusse, kahju kohe. Samas sealt toodi vastu Loviise, kes eelmine nädal tegi oma esimese etteaste KJK kolmapäevakul. Seis uute ja lahkunud jahtide osas 1:1.
Vesilennuki meeskond leidis endale uue Polarise kellel nimeks Astraia, kahjuks aga jäi tänu sellele vana alus kai peale uut omanikku ootama. Seis 2:2.
Laura-Johanna nimetati ümber Twister’iks aga talvel alanud kapitaalremont käib senini, ootame huviga millal veeskamine toimub. Seis 2:3.
Alcedo, endise nimega Vaim, pidavat kah olema ette võetud ja plaanis kapitaalremont nagu mitmel teiselgi. Kuna vees teda pole hetkel, siis seis 2:4.
Lisaks on Piritale toodud Gemma, kahjuks ei tea kuskohast. Hetkel küll pole vees ega võistlemas näinud, aga loodame kõige paremat. Seis 3:4.
Selle järgi tundub et olukord on läinud hoopis halvemaks hoolimata suurtest tegudest mis tehtud ja teoksil. Et saaksime vähemalt viiki, võiks keegi selle suurepärase isendi Soomest ära tuua:
Võistlustel väga hästi esinenud paat ja kuuldavasti ka väga heas korras. Hind on arvatavasti kah paindlik. Meie meeskonna poolt kindlalt igasugune abi kui keegi otsustab selle paadi kodumaale tagasi toimetada.
Nagu Andres juba Minni blogis mainis, siis toimus see kolmapäev üks omamoodi ettevõtmine. Naistevahetus Polariste moodi. Mingite väikeste mutukate võistluse pärast jäeti meie suurte vägevate kiiljahtide igakolmapäevane võistlus ära, et aga mitte lasta harjumusel unarusse jääda, otsustasime hoopis omavahel mõõtu võtta — küll aga väikse mugandusega et vahetasime Minni ja Eneli meeskonnad ära, kaptenid jäid oma aluste peale. Lisaks liitus meiega just värskelt vette saanud ja oma esimest sõitu teinud Astraia, kohe tore tunne kui üks Polaris jälle juures.
Raja leppisime lihtsalt kokku, stardi andsin mina suvaliselt udupasunaga ja sõit võis alata. Ei teagi kuipalju see võidusõit oli, kui pigem selline tore koosviibime konkurentidega ja erinevate jahi detailide, trimmi ning strateegiate üle arutamine. Peaeesmärk meeskondadele üks lõbus teistsugune õhtupoolik sisustada sai igati täidetud ja endalgi tuli jälle teadmisi juurde (eriti on seda minul vaja kunas nüüd pean purjede trimmiga see aasta rohkem tegelema). Pärast pakuti kai peal veel kringlit ja kihisevat, seda küll tegelikult meie vöörinaise Mari-Liisi sünnipäeva puhul. Arvan et võitsid kõik kes osalesid, igati.
Aga nagu õeldakse et üks liikuv pilt on rohkem kui tuhat blogikannet, siis vaadake parem ise mis toimus:
)
